Nädala Alkeemik: TOM VALSBERG

Elu on elamiseks, mitte maha magamiseks!

Kohtusime Tom Valsbergiga intervjuuks värvilises sügises, enne tema äralendu või välisrännet; päev varem toimus plaadiesitluskontsert ja äsja oli ilmunud tema raamat “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Minu esimene kokkupuude Tomi, tema muusika ja raamatuga lubas sündida intervjuul, mis uurib ühe omamoodi salapärase ja karismaatilise mehe hinge- ja maailmarände.

Kas hakkasid enne urgitsema endas ja siis jõudsid rändudeni, või paljude rändudega jõudsid ka endas sissepoole?

Minu teadlik rändamine algas umbes 18-aastasena, kui hakkasin lugema Gunnar Aarma raamatuid – siis tekkisid minus esimesed sädemed. Enne seda oli aeg, kus ma lihtsalt tegin mingeid asju: kool, kohustused jne, sest mulle oli selgeks tehtud, et pean neid tegema ja nii tehakse. Aarma raamatud juhatasid mind millelegi lähemale – mis on elu ülesanne, milleks üldse midagi teha? Mu raamatu esimeses peatükis on see ka kirjas. Meie sees sügeleb soov paremad olla ja kõike järjest paremini teha – selle ajendiks on meile sisse programmeeritud evolutsioon. See pole minu meelest isekas tahtmine, vaid pigem mõistmine – isegi kui asjad ei ole hetkel kõige paremini, sõltub parem maailm just igaühe panusest ja koostööst.

Teeme esmalt selgeks erinevused reisimise ja rändamise vahel. Reisimine on mitteteadlik rändamine. See on nagu puhkusereis, kus lähed Egiptusesse, võtad napsu, sööd kõhu väga täis, tuled tagasi ja oled võib-olla veel rohkem väsinud kui enne. Rändamine tekib kohast, kus on sisemine taotlus – soov millegi hinge avardava järele, aga pole päris kindlaid sihte. Näiteks lähen Itaaliasse rändama, aga mulle sobib, kui satun ka Prantsusmaale. Rändamine tekib sellest hetkest, et inimene usaldab ennast nii palju, et on nõus muutma oma plaane sisetunde järgi ja tekib selline maagiaruum, kus kõik on avatud. Aga kui paned kirja kõik kohad ja linnad, kus tahad käia ja hoiad plaanist hammastega kinni, võib sellest tulla reisimine, kus näed kohti selle asemel, et saada kogemusi. Tutvud küll muuseumides vaatamisväärsustega, aga puudu jääb inimlikust kontaktist ja kohaliku kultuuri tunnetusest.

Milleks üldse reisima minnakse? Kui elame Eestis, siis elame nagu toas. Ei saa ju siinsest adekvaatset pilti või võrdluspunkti, kui ei ole riigist väljas käinud. Siis sa ju ei tea, kuidas see maja väljast paistab ja milliseid maju veel olemas on. Miks ma käin välismaal? Selleks, et saaksin laiendada oma vaatenurka ja aktsepteerida veel rohkem. Muidu käime siin ringi ainut iseenda kitsa maailmapildiga, nina püsti, et “ma tean kuidas asjad käivad ja teismoodi käitujad on lihtsalt madalalaubalised”. See oleks nagu omada ainult ühte binoklit, millel üks kindel moodus – ta kas näitab üldiselt musta või valget pilti. Rännates on võimalus neid vaatenurki avada või siis hoopis filtrid eemaldada. Minu jaoks on see eneseareng, kui suudan jääda igas olukorras piisavalt empaatiliseks ja mõista kõiki erinevate kultuuritaustadega inimesi.

Ja miks reisitakse? Ma kogun erinevaid vaatenurki ja mõistmisi, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad, teevad seda täiesti teistmoodi nagu mina või kuidas mina olen harjunud. Leian tihtipeale, et see, kuidas keegi teine teeb vastupidiselt minuga, on hoopis parem. Ja ma oleksingi elanud Eestis selle teadmisega, et teen õigesti, aga minu käitumislaad või -viis pole üldse efektiivne ega produktiivne!

Kui satud Aafrikasse ja näed, et tüübid söövad seal tõuke ja joovad lehma kaelast otse verd, siis ehk mõtled, et nad on ebanormaalsed. Aga kui lähed sinna ja suhestud sellega, tekib ka mõistmine – see on tõepoolest neile sobilik või vähemalt mõistad, et see on üks elamise viise. On hea leida võimalikult paljude vaatenurkade tagant põhjus, miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad.

Rändad juba 10 aastat, pool aastast oled Eestist ära. Kas tahaksidki nii elada, või kui küsimused saavad vastuse, siis jääd paiksemaks?

Ma tõesti ei tea seda praegu. Võib-olla reisin ka siis, kui olen 75 ja nii igal aastal. Võib-olla see muutub… Ma olen valmis omi vaatenurki asjadele ja nähtustele muutma, sest minu arvates on see kõige elutervem asi üldse. Mitte nii, et olen õppinud koolis mingi asja selgeks ja see ongi nii kogu elu. Kõik jah-või-ei vastused on väga kaheldavad, tavaliselt on erinevaid perspektiive.

Mis on see, mida oled reisides teada saanud? Kes oled täna võrreldes 10 a. taguse ajaga?

Mulle endale ei meeldi neid kokkuvõtteid teha, sest kõik on nii muutlik. Olen mõistnud, et ainuke kindel asi siin maailmas on fakt, et kõik muutub. Ja teine täiesti kindel asi on see, et kõik on võimalik! Absoluutselt kõik, mida mõelda või unistada. Unistuste realiseerimine on lihtsalt manifesteerimisvõime arendamise ja edulainele jõudmise küsimus, nagu räägib Vadin Zeland raamatus “Transurfing”. Edulaine on elu igapäevane kulg, mida saadab soodsate ning imeliste sündmuste jada, ning olen kogenud, et edulaines surfamine on täiesti võimalik, kui saavutatud on sisemine rahu ning mõistetud, et õnn ei sõltu edukusest.

Arvan, et on paar asja, mida on kõikidel inimestel fundamentaalselt vaja leida, kas läbi rännakute või meditatsiooni või ükskõik läbi mille. Esiteks teadmine, et kõik muutub kogu aeg ja konstantselt, ehk siis millestki ei saa kinni hoida. Kuni selleni, et ükspäev lahkume siit kehast. Ja elades me ei mõtle üldse surma hetke peale, see on kogu aeg kuskil kaugel ja pealegi hirmuäratav, seega oleks parem selle peale mitte mõelda. Ja siis juhtub see, et kui me pole surmaks end ette valmistanud, võime sattuda täielikku paanikasse, sest me ei taha ega oska lahti lasta. Nagu ahv, kes ei saa enam kätt pähklipurgist välja võtta, sest ta ei taha pähkleid lahti lasta, hoiame me kinni oma asjadest, teadmisest ja kogemustest. On tähtis, et me kehast lahkumise hetkeks mõistaksime, et see muutus on hea ja loomulik osa elust. Täiesti turvaline on kõigest lahti lasta rõõmuga.

Oled raamatus toonud sisse sõna HIRM. Mida inimesed Sinu arvates kardavad?

Nad kardavad kõikvõimalikke asju. Inimmõistusel on võime tõsise näoga karta ka kõige tühisemaid olukordi. Minu raamat seda õpetabki, et hirmud on enamiku ajast alusetud. Need tekivad neurootilisest mõistusest või egost, kes arvab, et ta peab kogu aeg midagi kaitsma. Ego elab vana konkurentsipõhise maailmapildi järgi, kus puudub usaldus. Tihtipeale me jätame hirmust väga palju asju tegemata. Kõige tobedam hirm, mille pärast jäetaksegi suurem osa asju maailmas tegemata on miski, mida ma nimetan pisikese ebamugavuse needuseks. Kui vesi on meres külm ja ma pakun, et me oleme veits uimased, võiks vette hüpata, siis mõni ikka leiab, et – ma ei tea, praegu mitte… Seda kardetakse pisikese ebamugavustunde pärast, sest külm vesi ei ole päris mugav, aga on täiesti garanteeritud, et pärast on meeletu energialaeng!

Miks tihtipeale on nii, et kui keegi naeratab sulle tänaval ja siis tekib tunne selle inimesega tutvuda, aga seda siiski ei juhtu? Me kardame jälle piinlikku olukorda – äkki ta arvab, et ma olen imelik… Kui ma teda kõnetan, äkki ta arvab, et löön talle külge vms. Reisidel juhtub õnneks vastunaeratamist ja juhuslikke vestlusi imeliste võõraste inimestega sageli, aga Eestis vähem. Kui palju parimaid sõpru me oleme selle väikse hirmu tõttu maha maganud, et me ei julge võõrale inimesele naeratada või temaga rääkida!?

Välismaal juhtub see: teame, et kui me ise ei reageeri, siis midagi põnevat ei juhtugi ja reis pole nii elamusterohke. See ei tähenda, et peaksime kogu aeg teistega suhtlema, aga kui see võimalus on, siis – jaaaa! Kodus oleme hästi seotud harjumuste ja inimestega, kes meid peegeldavad vastavalt minevikukogemustele. Aga seal keegi ei tunne ega tea meid, on anonüümsus ning võimalus olla päris uus ise.

Meie elu on suures osas seotud harjumustega. Paljud inimesed näiteks suitsetavad, sest nende töökaslased suitsetavad, aga kui nad elaksid metsas, siis tõenäoliselt nad lõpetasid suitsetamise ära. Mina hakkasin umbes kaheksa aastat tagasi taimetoitlaseks, see oli väga radikaalne muutus ja see on mind palju aidanud – haigestumisi on kordades vähem ja elu sujub. Ma pole täielikult taimetoitlane, aeg-ajalt söön kala.

Mida Sina kardad?

Kardan ilmselt samu asju, mida teisedki inimesed, aga kui näen oma hirmu, siis olen õppinud talle vastu astuma. Arvan, et pole sellist inimest, kellel üldse hirme ei tekiks, küll aga saab muuta hirmusse suhtumist ja muuta hirm viie sekundiga positiivseks väljakutseks, mis ei ole üldse eluohtlik.

Hirmud õpetavad meid arenema, aga neisse ei tohi kinni jääda: öelda, et kardan ämblikke, ja jäädagi neid kartma. Mida rohkem meil hirme on, seda rohkem on teel ka takistusi. Mida rohkem me hirme ületame, seda sujuvamaks läheb meie elu. Läheb nii voolavaks, et enam ei kardagi midagi, sest suhtumine on teine.

Oletatavasti on meil elus nähtavaid või nähtamatuid abilisi, saame tarkusi raamatute kaudu või inimeste näol. Kes on olnud Sinu kõige kõnekamad õpetajad? Mis või kes on Sind sellisele teel aidanud, kus sa täna oled – väljaspool oma rännakuid.

Lisaks oma perele ja sõpradele on kõige kõnekamad õpetajad inimesed, keda olen kohanud oma rännuteedel. Teised rändajad, babad ja gurud Indias, ravitsejad Indoneesias, nõiad Uus-Meremaal, ränd-trubaduurid, kogukondades elavad inimesed, vihmametsade šamaanid ja joogaõpetajad. Kindlasti on üheks suurkujuks olnud Eckhart Tolle, keda lugedes ja kuulates sain ma kontakti aastateks ununenud kohalolu ja harmoonia tundega. Me kuuleme midagi ja satume harmoonilisse seisundisse, aga võime selle ka kaotada. Peaksime elus kogumagi neid võtmeid, mis viivad meid tagasi neisse seisunditesse – oma keskmesse. Mõnel võib olla selleks võtmeks meditatsioon, mõnel raamat, mõnel sügav hingetõmme. Ehk teisisõnu – siis kui asjad lähevad käest ära, meie mõistus muutub neurootiliseks ja hakkad kartma – tuleb midagi ette võtta. Ja tuleb leida nöör, mida mööda ennast tagasi, kohale tõmmata. Neid vahendeid on palju ja igaühele sobivad radikaalselt erinevad meetodid.

Minu kõige suuremaks õpetajaks on olnud erinevad hingerännakud, kus olen kõige rohkem õppinud maailma tunnetama ning mõistma, mil viisil olen mina reaalsuse looja. On erinevad tseremooniad, kus luuakse nähtamatu ruum – turvaline treeningsaal oma hirmude ületamiseks ja minevikust lahti laskmiseks. Neil öödel, kus olen olnud hingerännakul, kus on visioonid ja sügavad mõistmised – need on kõige võimsamad õpetajad.

Kellele Sina oled õpetaja ja mida õpetad?

Minu õpetamise vorm on põhiliselt muusika – see tuleb kõige paremini välja muusikas ja ma naudin seda kõige rohkem. Mitmed inimesed on rääkinud, et see, kuidas ma esinen ja laulan inspireerib neid, sest see on loomulik. Ma ei oska selle kohta midagi öelda, ma ei oska ise enam mitte loomulik olla. Teised jälle räägivad, et minu laulud tõstsid nad välja masendusest ja andsid uue suuna elule. Aga kõikvõimalikud õpetajaks, šamaaniks, guruks või babaks tituleerimised on igal juhul lõks egole – pealegi iga inimene on kellelegi õpetajaks. Kui mind kuhugi kutsutakse, siis ma tulen, aga ma ei topi oma nina kuskile. Mul ei ole vaja midagi teha, võin sõita maailmas ringi, elan oma elu ja olen õnnelik.

Minu töö praeguses etapis on tehtud, raamat on väljas ja loodetavasti see töötab edasi, samuti on muusika ja uus Manki Maindi plaat. Loodan, et minu raamatu läbilugemine paneb mõned inimesed oma elu üle mõtlema ja seda vajaduse korral muutma.

Millised on Sinu päevarituaalid või rutiinid?

Reisidel teen igapäevaselt harjutusi rohkem, kodus olles seisan vähemalt igapäevaselt pea peal. Olen seda juba aastaid teinud väikeste vaheaegadega, ja see on üks asi, mis tundub mulle õige. See on päris suur pingutus, seisan tavaliselt viis minutit. Jooga suutrad räägivad, et siis noorenetakse, aga ma teen seda lihtsalt seepärast, et pärast on kuidagi parem olla.

Õhtul tänupalves tänan kõiki inimesi ja päevasündmusi. Tänutunne on kõike võimsam instrument! Samuti teen söögipalvet ja aeg-ajalt hatha jooga harjutusi.

Kirjutan sellest ka oma raamatus, et ükskõik, mida teeme, on oluline, et tooksime ennast hetke ja astuksime välja korraks massimürast ja kõigist oma tegevustest, kasvõi viieks minutiks – see tasakaalustab meid. Siis mõistame, et me pole ei iseenda töö või tegemised, ei ole kogu see kiirustamine, vaid tegelikult oleme hoopis midagi muud – oleme miski, mis on väga rahulik. Seda peaksime iga päev ja eri moel endale meelde tuletama.

Oled ise rahulik ja tasakaalus?

Aastatetagune mina muutub aina rohkem rahulikumaks. See, et ma ennast ajuti kaotan või närvi lähen, on nüüdseks väga harv juhus. Isegi kui see võib vahel agressiivsusena paista, siis teen seda teadlikult. Näiteks, kui keegi vajab säru saamist, siis teen talle säru, aga see ei tähenda, et oleksin endast väljas või tasakaal minus puuduks. Ma võin ka käratada kui vaja, aga see ei tähenda, et oleksin närvis.

Olen oma rännakutel näinud nii palju asju juhtumas, et miski ei tundu mulle eluohtlik. Pärast üht piiripealset situatsiooni, kus oleksin võinud surma saada, oli minus nii suur tänulikkus elu ees, et tollest hetkest alates ma ei molutanud enam nii palju. Saan nüüd aru elu väärtusest. Elu on elamiseks, mitte maha magamiseks, ma peaaegu oleksin võinud selle kõik kaotada.

Mille pärast südant valutad või mis Sind tasakaalust välja viib?

Ega valu ei tähenda kannatust, see on hoopis teine asi. Sa võid kannatada ka siis, kui ei ole valu. Ja võid mitte kannatada, kui sul on päris valus, teades, et see läheb mööda – nagu hambavalu. Keegi võib kannatada ka istudes mõnel paradiisisaarel ja juues helerohelise laguuni kaldal Pina Coladasid, kui peas on destruktiivsed mõtted.

Kui üldse viib miski tasakaalust välja, siis on need liiga rohked tegemised, mida ma võtan enda peale ja mille jaoks ma olen mõelnud välja tähtajad. Aga viimasel ajal saan juba aru, et olen need asjad ise valinud ja keegi pole sundinud mind midagi tegema. Siis ei olegi ju otseselt asju, mis mind morjendakski.

Sel sügisel oli viimase viie aasta halvim hommik. Mind külastas ilmselt ülepinge tulemusel välk-põskkoopapõletik ja meeletu peavalu. Lisaks kontserdile oli ka äralend tulekul ja palju asju teha ning ma ei saanud midagi teha, sest tundus, et pea kohe plahvatab. Mõtlesin, et millega ma selle olen ära teeninud… No eks see oli mu egoga seotud – tegin umbes viie inimese tööd, lisaks salvestasime uut plaati Manki Maind ja raamatu väljaandmine, mis kõik pikas perspektiivis rõõmustavad paljusid. Aga see, et kontsentreeritud aja jooksul pean seda asja üksi tegema, tundus ülekohtune… ja ma sain pahaseks. Hakkasin siis endalt küsima – et kelle peale sa pahaseks said, Tom? Jumal see ei ole, kes mind karistas, keegi teine seda haigust mulle ei toonud ega keegi teine pole sind sundinud ei raamatut ega plaati tegema, iseenda peale ka nagu ei saa pahane olla… Ja ma mõistsin, mis teeb kannatusest kannatuse! Siis kui kaob ära tähendus, siis kui tuleb sisse hirm. Kui tean, et ma jäin haigeks millegi pärast või et see on mingi protsessi osa, siis on lihtne haige olla. Aga tol hetkel ma ei saanud aru ja see segadus tegi protsessi kannatuseks. Leides sisemise tasakaalu ja lubades endale luksust täiega haige olla, kadus kogu see kannatus ja ka valu 24 tunni jooksul.

Miks kirjutasid selle raamatu?

Mulle anti ammugi vihjeid, et võiksin raamatu kirjutada. Kui rääkisin oma lugusid Indigolaste kontserdil, siis see inspireeris inimesi. Mõtlesin oma vanaisa peale, kes suutis 85-aastaselt üles kirjutada oma sõjamemuaarid. Siis tundsin, et mul on viimane aeg hakata kirjutama, sest ma kogen nii palju. Ilmselt mu vanaisagi koges sõjas tugevaid kogemusi ja pani need kirja. Aga mina kogen igal aastal selliseid kogemusi, et võin kirjutada piiblipaksuse raamatu. Seda kõike on nii palju ja see on nii intensiivne!

Tundsin, et olen jõudnud juba piisavalt kaugele, et suudan harmooniliselt ja mitte ülbelt midagi inimestele öelda, mis võib muuta nende vaatenurka elule. See raamat pakub erinevaid aspekte ja võimalusi, näitab seda, mida mina olen kogenud, ja ütleb, et see ei pruugi olla see, mis sulle sobib. Sest igaühel on oma tee ja mingid asjad on täiesti vastupidised. Ma räägin seal ka sellest, et mingid asjad käivadki maailmas täiesti vastupidi, ja mõlemad töötavad! Me oleme harjunud, et jaa on jaa ning ei on ei! Oluline on see, mida sina usud ja millise tähenduse sellele annad.

Tundsin, et kui veel raamatuga kaua venitan, siis mõned kogemused unustan ilmselt ära. Kogemustena on nad mul küll sees, aga faktidena ei pruugi enam eksisteerida. Raamatus olevatel lugudel on teiste jaoks võib-olla suurem tähendus, kui minu jaoks. Minu jaoks on nad lood, läbitunnetatud kogemused ja pagas. Aga lugeja saab läbi lugude kogeda päris suurt protsenti minu kogetust.

Raamatu eesmärk on piltlikult öeldes löök jalaga tagumikku neile, kes on teleka ette jäänud sohvale pikaks ajaks pidama. Või neile, kes ütlevad, et ei ole oma eluga rahul ja ise selle muutmiseks mitte midagi ei tee. Kes süüdistavad tööandjat ja riiki, kliimat, oma vanemaid jms. Ma ütlen: “Mees, kui vaja, jäta kool või töö katki ja sõida maailmas ükskõik kuhu; võta oma julgus kokku ja tee seda, aga ära vingu.” Seda mu raamat tahabki öelda, aga hästi pehmelt!

Sinu sõnum Alkeemia.ee lugejale?

Võiks vaadata teost Ulmefilm.ee – seal on 13 osa eestlaste tehtud filme, mis on kokku pandud klippidest kõikvõimalike vandenõuteooriate kohta ja selle kohta, mis maailmas praegu toimub. Pealkirjaks on Ulmefilm, sest see kõik tundubki kreisi ja ulme. Aga vaadates mõistad, et see võib olla tõsi, ja sellest ei ole vaja ennast pahasti tunda, vaid teadlik olla. Ja teha ikka oma asja, sest ainult seeläbi saab negatiivne kokku kukkuda. Ta variseb nagunii, aga küsimus on – millal ja milliste tagajärgedega.

Tegelikult on meil vaja jagatud ühtsustunnet! Mina olen kogenud seda vahel väelaule lauldes, üsna tihti ka väga selge taotlusega erinevatel hingerännakutel olles ja järjest enam ka igapäevaselt. Maailma saabki eluterveks muuta jagatud ühtsuse kogemus ja õnneks kogeb seda järjest rohkem inimesi. Ja mida rohkem inimene kogeb ühtsust, seda vähem teeb ta teistele liiga ja seda rohkem ta mõistab, et ta saab ise tõeliselt õnnelik olla vaid siis, kui ümbritsevad inimesed on ka õnnelikud. Tekib kollektiivne empaatiavõime, mina olen selles vahel rohkem, vahel vähem. Ei ole kedagi teist, kelle peale ma saaksin karjuda või keda sõimata, sest saan nii selgelt aru, et me oleme kõik käpiknukud, mis sirguvad välja ühest ja samast kollektiivsest teadlikkusest – olemisest, loojast – ja on tobe, kui me siin omavahel kakleme.

Zen’i mõistujutt räägib mungast, kes kuuleb toas mediteerides tagahoovist tohutut kisa. Vaatab aknast välja ja näeb, et kõrvitsad on omavahel kaklema läinud. Munk läheb, rahustab kõrvitsad maha ja õpetab neid mediteerima. Juba ongi tagahoov rahulik ja kõrvitsad saavad omavahel läbi. Siis ütleb munk kõrvitsatele: “Katsuge nüüd oma pead,” ja kõik kõrvitsad avastavad suureks imestuseks, et nad kõik on ühest sama taime erinevad viljad, kes on kõik omavahel ühendatud!

Detsembrikuus maailmalõppu ootavad inimesed teadku, et loomulikult seda ei tule. Aga mõelda, et mitte midagi ei juhtu, on sama rumal kui mõelda, et tuleb maaimalõpp. See, mis juhtuma hakkab, on tõenäoliselt võimas ja ootamatu aga see, kuidas me seda kogeme ja läbi elame, sõltub eelkõige sellest, kuidas me sellesse muutusesse suhtume, kus ja kellega sellel intensiivsel ajal viibime, kui hästi me oleme vaimselt ja füüsiliselt ette valmistatud. Aga tegemist ei ole maailmalõpuga – see on seotud väga suures osas kollektiivse muutusega maailmas. Näiteks majandussüsteemis toimub tohutu muutus, midagi täiesti radikaalset, mida me ei oska ette kujutadagi. Inimkond on praegu võlgu 50 triljonit dollarit – aga kellele? See jabur olukord ei saa kesta enam kaua. Me ei tea, kuidas see juhtub ja mis kõik tuleb, aga jälgides seda, mida räägivad teadlased, vaimsete koolkondade juhid ja iidsete kultuuride prohveteeringud, on väga tõenäoline, et midagi suurt on juhtumas ja juhtub juba praegu. Inimesed on õnneks ärkamas.

Kindlasti on ka enamik Alkeemia lugejaid ärkvel või aeg-ajalt ärkveloleku seisundit kogenud, sest muidu neid sellised jutud lihtsalt ei huvitaks. Pealegi see pole üldse mingi üleloomulik seisund, vaid loomulik seisund, mida oleme kõik kogenud vähemalt lapsena, enne kui selle ära unustasime. Võiks öelda, et me ärkvel olles oleme teadlikud sellest, et midagi erilist toimub ja mõistame, et pole kedagi muud, kes selle kulgu suudaks muuta kui meie ise oma suhtumise ja julgusega.

Tuleb mõista, et üksiku hundi aeg on läbi. Individualism kui selline lõpeb. Kui asjad hakkavad maailmas juhtuma, siis tuleb kokku hoida ja õppida jälle ära sünergia tootmine. Tavaline matemaatika siin enam ei kehti, üks pluss üks ei võrdu kaks, vaid kolm või rohkem. Tuleb unustada ära isiklikud huvid ja ego ning keskenduda sellele, et kogu kogukonnal oleks hea elada.

Eriti käesoleval talvel on hea mõte osta varuks sööki ja küünlaid, vaadata puuküttega maakoht juhuks, kui elekter peaks mõneks ajaks kaduma. Kui käesoleval talvel või pisut hiljem tõepoolest tuleb meie aja suurim magnettorm, mida on NASA kinnitanud, ja kui tõepoolest toimub pooluste vahetumine ning liikumine maakeral, siis parem on selleks valmis olla kui mitte olla. Meedia sellest kõigest paanika vältimiseks suurt ei räägi, aga arukas oleks valmis olla suureks peoks ja muutusteks kogu maailmas, mida võib saata lihtsalt ülemaailmne ärkamine, aga millega võivad kaasneda suured muutused kogu meie seniselt tuttavas elus. Nagu ikka, öö kõige pimedam hetk on enne koitu. Ja kui midagi hullu ei juhtugi, on ikka hea hingedeajal küünlaid põletada ja järgmised paar kuud mõnusas kogukonnas talve nautida.

Intervjueeris: Terje Metsavas

Loe Tom Valsbergi raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”