Kui ma möödunud suvel nägin ühte Eesti suurfirma reklaami, kus mainiti „oma sisemise lapse avastamist“, sain aru, et see kontseptsioon on muutunud väga laialdaseks. Minu arust on see tõepoolest üks olulisematest kontseptsioonidest psühholoogias. Juba alates Sigmund Freudist on see idee olnud psühhoanalüütilises maailmas väga tähtis, kirjutab Roman Timofejev oma raamatus “Sisemine tasakaal”.
Katkend Roman Timofejevi raamatust “Sisemine tasakaal”
Freud hakkas kasutama meetodit, kus inimene lamas pikali, nii et ta ei näeks terapeuti, ning rääkis vabalt kõigest, mis aga assotsiatiivselt pähe tuli, sealhulgas oma unenägudest. See tõi esile küllaltki sügava regresseerumise. Praeguseid termineid kasutades – Freud tõi sisemise lapse inimestes ruttu esile. Ta teadis, et lapsepõlves juhtunu mõjutab inimesi täiskasvanueas. Tema eesmärk oli paljuski aidata oma patsientidel taas üles ehitada seos oma praeguste probleemide ja varaste lapsepõlvesuhete vahel, kasutades terapeuti nagu silda.
Geniaalne idee, kui meeles pidada, et enne Freudi psühhoteraapiat sisuliselt ei eksisteerinud. Freudi psühhosotsiaalse arengu teooria tervikuna ei sobinud kõikidele tema järgijatele; näiteks oli tema õpilase Carl G. Jungi arvates ekslik võrdsustada psüühilist energiat seksuaalse energiaga, aga sisemise lapse idee oli tema jaoks samuti tähtis.
Jung nägi inimeste psüühikas universaalsete sümbolite või arhetüüpide esiletulemist, millel polnud seksiga ega eros’ega mingit pistmist. Jung nägi selgelt, et lapse arhetüüp, mis on tihti tähtsate müütide, unenägude ja muinasjuttude keskmes, väljendab psüühika kollektiivset alateadvust. Seega arvas Jung, et lapse arhetüüp ei ole seotud otseselt inimeste isikliku lapsepõlvekogemusega ning et patsientide lapsekuvandeid nende unenägudes ja fantaasiates tuleb interpreteerida kui ilmingut sellest, et nad on olulise arengulise läbimurde ees – kuna laps on arengu ja edasimineku, uue avastamise sümboolne representatsioon.
See idee on tegelikult väga tähtis. Sajandi jooksul on sisemise lapse ideed väga palju moonutatud – sisemisest lapsest räägitakse, nagu see oleks osa endast, mida tuleb ainult poputada ja hellitada. Sisemisest lapsest on saanud emotsionaalsuse, loomingulisuse ning inimliku haavatavuse sümbol – nagu neid omadusi ei võiks olla täiskasvanutel. Ma olen nõus, et oma sisemist last tuleb avastada ja isegi vanemlikult hoida, kuid arendama endas peab siiski täiskasvanut, mitte last.
Võiks öelda, et Jung väga alahindas inimeste isiklikus lapsepõlves toimunut, kuid kõigest kolm aastat peale Carl G. Jungi surma, aastal 1964, ilmus ühe teise psühhoanalüütiku raamat, mis viis ideed lapse ja täiskasvanu positsioonist täiesti teisele tasandile. See oli Eric Berne’i „Suhtlemismängud. Mängud ja manipulatsioonid inimsuhetes“. See raamat sai betselleriks, inimesed tundsid ennast ära etteaimatavates kommunikatsioonimustrites.
Ma usun, et just tänu Berne’ile sai sisemise lapse kontseptsioon rahva seas populaarseks. Berne tegi väga olulise avastuse – meie sees on olemas erinevad olemisviisid või ego-tasandid ehk mina-tasandid, nagu ta neid nimetas: täiskasvanu mina-tasand, mis on seotud objektiivsema ja ratsionaalsema maailmapildiga; lapse mina-tasand, mis on seotud lapselikumate seisunditega nagu näiteks mängimine või abitus; ning vanema mina-tasand – sisemine vanem kehastab mitte ainult mälestusi omaenda vanemate käitumisest, vaid ka oma õpetajate omast ja kõikidest sotsiaalsetest normidest.
Need mina-tasandid on reeglina alateadlikud, sest küsimus oma naisele „Kus mu sokid on?“, võib sõltuvalt toonist ja motivatsioonist pärineda nii abitu lapse kui ka pahandava vanema kui ka lisainfot otsiva täiskasvanu tasandilt. Berne tegi fantastilise tähelepaneku, et me võime oma mina-tasandit koos kogu sellesse tasandisse kuuluvate mõtete, tunnete ja käitumisrepertuaariga millisekundi jooksul nihutada, ning nendest erinevatest olemistasanditest sõltub, kuidas me suhestume inimestega, ja mida me lõpuks saame nii vaimse heaolu mõttes kui ka saavutuste mõttes.
Ma mäletan, et kui noore poisina lugesin seda raamatut, haarasid mind samaaegselt väga inspireeriv tunne, kui sügav pilt inimestest avaneb selle raamatu lehekülgedel, kuid samas ka pessimistlik paratamatusetaju, kui mõistsin nende suhtlemismängude jätkusuutmatust ja piiratust. Ma siiamaani arvan, et „Suhtlemismängud“ on üks tähtsamatest psühholoogiaalastest teostest, kuid on asju, mida Berne kahjuks ei võtnud arvesse, mis tegi tema, ja karta on, et ka tema lugejate maailmapildi veidi liialt pessimistlikuks. Kuna Berne oli freudistliku taustaga psühhoanalüütik, siis tema arusaamine inimese vajadustest oli üsnagi freudistlik, näiteks „saada karistada“ või „karistada teist“ või olla „üle teistest“ – mis on selgelt sadomasohhistlikud motiivid – olid Berne’i maailmapildis normaalsed inimvajadused.
Laste vajadustest kujundas palju sügavama arusaama briti psühhoanalüütik John Bowlby, kes jõuliselt lükkas tagasi nii Freudi psühhoseksuaalse arengu teooria kui ka tema primitiivse arusaama laste käitumismotiividest. See, et tänapäeval tohib ema jääda haiglasse haige lapse juurde, on puhtalt John Bowlby teene. Bowlby pani lõpuks lapse vajadused evolutsioonilisse ning arengulisse konteksti. Ta tõi teaduslikult esile seda, mida kogenud head emad ja vanaemad on aastasadu juba teadnud – et lastel pole varjatud destruktiivseid motiive ega seksuaalimpulsse vanema suhtes, lapsed on haavatavad, väikesed, haprad olendid, kes on ellu jäänud ainult seetõttu, et soe ja toetav ema oli kõrval, oli vajadusel olemas ja kelle stabiilne sõbralik, empaatiline ja armastav olemasolu elus on ainuke vastupanu kõigele, mis on hirmutav, valulik ja arusaamatu. See turvaline ja kindel side – turvaline kiindumus, nagu ta seda nimetas, ainult soosib tervet psüühilist arengut ning kaitseb neuroosi vastu.
Kui te arvate, et see on väga iseenesestmõistetav, siis teil on vedanud, et elate uutel aegadel. Vanem põlvkond mäletab veel nõukogudeaegset kasvatust, internaat-lasteaedu, füüsilisi karistusi, ning doktor Spocki, kelle järgi ei tohi nutvat last kohe sülle võtta, et temast memmekas ei kasvaks.
Inimkond on olnud ääretult ignorantne oma kõige immanentsemate ja põhilisemate omaduste suhtes. Oli vaja sadat aastat psühhoanalüüsi arengut, et jõuda mingil uuel teaduslikul tasandil mingite väga iidsete põhiarusaamisteni.
Niisiis, eelmise sajandi kaheksakümnendate alguseks teadis vähemalt osa psühholoogidest kolme olulist asja:
• et lapsepõlves juhtunu mõjutab inimesi võimsalt ning see väljendub täiskasvanueas
• lastel on olemas olulised vajadused – armastus, hoidmine, rahustamine, usaldus, juhtimine, turvatunne ja mõned veel, mille rahuldamatus läheb kalliks maksma
• täiskasvanu võib väljendada ennast viisil, mis väga meenutab lapse olekut, või lapse seisundit
