Sõber Priit ütleb segase seisundi kohta, mis kriitiliste aegadega kaasneb: “Auk on südames.” Paremini ei saagi öelda – midagi olulist on puudu. Puudu on see tükk, mis kataks augu. On tunne, nagu oleks rinnus auk ja seda tühjust täidab värelev ärevus. Vaimne surve muutub füüsiliseks pingeks. Vapustuste järel elame läbi küllalt sarnaseid tundeid, sõltumata sellest, mis need esile kutsus: šokk, eitus, viha, lein, depressioon, leppimine, areng. Ma ise ei elanud neid tundeid läbi sellises järjekorras ja küllap paljudel on siinkohal oma jada üles kirjutada. Mul ei olnud lahkumineku hetk šokk, vaid sisimas vindunud otsus ehk leppimine. Teekonna nullpunkt oli aga hoopis depressioon. Seejärel tuli Wenna keskeakriis, mil esmalt elasin läbi eituse ja alles seejärel sain šoki, kirjutab Heidit Kaio raamatus “Vestlused Priiduga. Lahutus”.
Kui üle huulte veeres mõte lahku minna, olin juba jõudnud leppimiseni. Palju hiljem vupsas välja viha ja järgmiseks lein. See kõik oli areng kogu aeg. Tõsi, lõpuks jõudsin sellise arenguni, mis ühelt poolt pakendas olnu mõistuspäraseks, viis mind enda jaoks seninägematu arenguni ning uue ja natuke teistsuguse Heiditini. Lisaks aga avastasin lahutusjärgsetel aastatel, et minu sees on tundekihistusi, mis põhjamudast välja ujuvad.
Ärevus
Seletamatu ärevus jääb kummitama mitmeteks kuudeks või isegi aastateks. Ees on teadmatus tuleviku ees.
Inimestele meeldib ettearvatavus. Ärkad hommikul üles ja tead, mida päev toob. Teed kodus kohvi. Lõikelaua ümber on leivapuru, lapsed on jätnud pesemata nõud kraanikaussi ja põrand ootab mitmendat päeva pesu. Ajab närvi, aga see kõik on tuttav, enda oma. Oskad aimata, mis juhtub täna, kuu või aasta pärast. Seda tunnet otsides püsisuhtesse maandutaksegi. Või jäädakse üksi, sest ka nii on turvaline.
Kõrgendatud kontrollivajadusega inimestel on muutusi keerulisem taluda. Kui kontrollifriik maha jäetakse, on see tema jaoks nagu üheksapallise magnituudiga maavärin ehk võimsaim võimalik looduskatastroof. Ärevuse taset võib mõista samal skaalal: süda peksleb, keha vappub ja hirm, et nüüd surengi ära, on nii suur, et tuleb kutsuda kiirabi. Ma ei tee nalja, nii on juhtunud.
Elu tuleb aga püüda usaldada, anda ennast vabaks. Klammerdumine ei vii edasi. Vaimusilmas on mul pilt lainesurfist, kus pead tormisel ookeanil laual püsti seistes tasakaalu hoidma. Nagu elus. Kui hakkad rapsima, siis kaotad tasakaalu ja kukud vette, saad märjaks. Küllap tuled pinnale. Rabeleda aga ei maksa, las laud viib su randa. Usalda minekut.
Pideva ärevuse tõttu võtavad paljud kaalus alla ja rassivad trenni teha. Kõrvalseisjad tõlgendavad seda kui pingutust, et tõsta oma füüsilist turuväärtust. Tegelikult võib ärevustunne olla lihtsalt nii suur, et söök ei meki ja trenn on kõige tõhusam viis, kuidas korrastada hüplevaid mõtteid ja rahustada meelt.
Samas, vormis välimus pole samuti paha. Eks kaalus võtavad alla ja vuhivad end vormi ka need, kes on värskelt armunud. Võta sa kinni, millega on tegu.
Hüljatud
Sõber Aivar mängib sõnadega: “Kas ma olen armastusväärne? Kas ma olen armastust väärt?” See pole küsimus ja ta ei oota vastust, vaid vaatleb sõna. Justkui veeretab seda käes. Ja järeldab: “Iga inimene on armastust väärt.”
See sõnamäng tuleb minuga kaasa. Rullin neid sõnu enda peas. Jõuan mõttele, et eelkõige pean end ise armastama, siis olen ka teistele armastusväärne. Ja enda suhtes armastustunde ülesleidmine on üks väärtuslikumaid kogemusi üldse. Kordan aeg-ajalt endale ajakirja Vogue legendaarse peatoimetaja Anna Wintouri sõnu: “Own who you are, but without apology.” Mis tähendab umbes seda, et aktsepteeri ennast sellisena, nagu oled. Julgen arvata, et igaühel meist on teinekord keeruline endaga leppida. Mina visualiseerin endale, kuidas ma justkui kallistan oma olemust ega süüdista end, et olen just selline.
/***/
Hirmud
Vaata näkku hirmudele. Need vigastavad rohkemgi, kui suudab teine inimene. Kui sa ei julge oma hirme tunnistada, võtavad nad sinu üle suure võimu ja võivad madaldada su sipelgaks.
Võib olla hirm, mida teised arvavad. Hirm üksi olla. Hirm üksi jääda. Hirm teadmatuse ees. Hirm, et teine pool saab mujal õnnelikuks. Hirm, et sina jääd õnnetuks. Hirm isoleerituse ees ja hirm tunda end hüljatuna. Hirm majandusliku toimetulematuse ees. Hirm muutuste ees. Hirm, et sa oled liiga vana või kole või ebameeldiv. Hirm, et sul pole kellelegi toetuda. Hirm, et pead olema iseseisev. Hirm kohtuda iseendaga. Hirm vananeda. Hirm, et pead leidma uue partneri. Hirm olla vanana üksi.
Otsi oma hirmud üles ja analüüsi neid. Kas või seesama ülaltoodud nimekiri. Vaata, mis tundeid need sinus tekitavad. Kui on tahtmist, siis kirjuta mõtted üles. Hirmust saab võitu naeruvääristamise loitsuga, nii nagu Harry Potteri saagas. Kutsud välja ja näitad hirmule, kui mõttetu ta on.
Lein
Ma kandsin leina kaks aastat peale lahkuminekut. Kõlab suureliselt. Kõrvalt vaadates võib näida, et “ta ei saa oma eksist üle, näe, kurvastab”. Tegelikkuses on see eelkõige hüvastijätt. Mitte konkreetse inimese, vaid senise eluga. Korrastamine ja uue korra loomine, mille tulemusel tekib tunne, et ma kontrollin oma elu. Vana põhja puhastamine ja uue vundamendi ladumine.
Mõtted viisid mind aega, mis oli aasta enne otsust lahku minna. Tookord tegin kodus täisremonti. Sümboolne, eks? Wend oli loomulikult Uhhuduuril, kus mujal. Lisaks võtsin tööl üle ajakirja Eesti Naine peatoimetamise ja ühtlasi liitus meie kirjastus Delfi ajakirjandusgrupiga. Tööalane kliima oli nagu Prantsuse revolutsiooni ajal, kui mahalaskmistest teatati nimekirjadega seintel. Inimesed tundsid ebakindlust ja mina juhina olin kohustatud olema neile toeks.
Remondi tõttu oli meie kodumaja pesitsemiskõlbmatu ja ma elasin poistega Tallinnast 70 kilomeetri kaugusel maakodus. Remondiks ette valmistades olin kiirustades kogu senise elu kokku pakkinud. Nagu taganedes sõjas rinde eest.
Hoolikalt ei jõua pakkida – peaasi et saab eest ära ja loodad, et lahingtegevuses ei lähe asjad katki ega kaotsi.
Asjad jäidki kastidesse. Lahkuminekule järgnevate aastate jooksul justkui unustasin, mis mul üldse olemas on. Ja neist asjadest, mis meeles, ei teadnud, kus need on.
Nüüd, kolm aastat pärast remonti, lahutuse järel meie aias korda luues mõistan, et koduaia lõkkeplatsi hiiglaslik tuhahunnik vajab komposti viimist. Löön labida sisse – tuha seest tuleb välja naelu ja rauatükke. Nokin välja, lõppu ei ole ja imestan, et mida siin on põletatud, nagu homset ei tulekski… Õigus! Aasta enne lahkuminekut, kevadel, võttis Wend maha vana kuuri! Ajas lõkke liiga suureks ja see levis üle piirdekividegi. Saan aru, et seda rauasodi ma siit välja ei sorteeri, ja kannan naelapurust raske tuha aia äärde pinnase täiteks.
Tookord läks käest ära. Remondi ajal ma ei elanud lastega kodus ja niitmata aed võsastus. Suvedel, mis lahutusele järgnesid, mul aia jaoks silmi ei jätkunud. Nüüd, kolm aastat hiljem, korrastan aeda. See on omamoodi rituaalne ja minu jaoks on uue elu sümbol robotmuruniiduk, mille soetan majapidamisse.
Evelin Võigemastiga on meil juhtunud elud samasse etappi ja temaga Eesti Naise ajakirjale intervjuud tehes vaatame koos minu koduaias Nõmmel heldinult robotit, kes muru näksib.
Evelin: “Kas tal nimi ka on?”
Mina: “Lammas.”
Evelin (meela häälega): “Mul on aga Fernando. Teinekord, kui sõidan temast murutraktoriga mööda, siis pilgutame vastastikku silma: “Sina ka töötad, jah!”.”
Vaata Heidit Kaio raamatu “Vestlused Priiduga. Lahutus” kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
