Kuus sammu, kuidas koos kallimaga suhtes vihast üle saada

Kuidas üheskoos vihast üle saada?

Viha, millega ei tegeleta, ei lase meil ehedalt armastuse keeles rääkida. Enne kui sa naisele oma armastust ja hoolivust hakkad väljendama, pead sa:

• konflikte tekitavatest teemadest rääkima;
• mõtlema välja plaani, kuidas tegeleda vihaga, kui see pead tõstma hakkab.

Siit leiad strateegia ning juhtnöörid, kuidas tegeleda vihaga ning seeläbi oma suhet tugevdada. “Ma ei mäleta, et ma enne abiellumist oleks kunagi enesevalitsust kaotanud,” ütles Dan. Tõenäoliselt meenutas ta oma poissmehe-aastaid veidi ilustatult, kuid selge oli üks – Sarah käitumine ajasteda vihale. “Kui ta teatud asju ütleb või mind niimoodi vaatab, lähen ma täiesti raevu.”

Teda ärritasid Sarah sarkastilised küsimused. Kuidas peaks üks mees vastama, kui ta naine küsib: “Kas sa kavatsed muru niitma hakata või pean ma isale helistama ja teda paluma? Ja see polnud veel kõige hullem. “Mõnikord kallutab Sarah vaikides pead ja vaatab mind sellise pilguga, mis on hullem kui tuhat hurjutust,” ütles Dan. “Ma ei näe ta silmis muud kui kahetsust, et ta minuga abiellus.”

Dan oli vihane, sest Sarah käitumise tõttu langes tema enesehinnang, kuna see puudutas tema kõige õrnemat kohta. Enamus inimesi tahab teistele meeldida, et neid aktsepteeritaks, hinnataks ja austataks. Seega, kui meid rünnatakse, hakkame ennast kaitsma. Sarah võib ju enda kaitseks öelda, et kritiseeris Dani käitumist, mitte tema isikut. Kuid kuna meie käitumine on meie isiksuse väljendamine, siis enamus inimesi, nagu ka Dan, ei suuda neil kahel vahet teha. Miski sügaval Dani sees ütles: “Mu naine ei tohiks mind alandada.”

Sarah hääletoon ütles, et ka tema oli vihane. Tema uskus, et Dan ei panusta kodutöödesse. Ja ta käitus, nagu kasvanuks muru selle ajaga, mis mees trennis käib, oluliselt kõrgemaks. Ja mees vahtivt telekat, kui tema peab prügi välja viima. Tema seisukohast ei olnud see armastava mehe käitumine.

Dani ja Sarah olukord ei ole haruldane. Kõik abielupaarid peavad viha ja vihastamisega tegelema. Ja selles pole midagi halba. Viha tundmises pole midagi halba. Probleem on selles, et enamus inimesi ei oska sellega produktiivselt toime tulla. Selle asemel nad plahvatavad, hakkavad pikki monolooge pidama ja ajavad sellega olukorra veel hullemaks. Või kannatavad vaikides ja tõmbuvad teineteisest eemale. Väga paljud suudavad lapsepõlvele mõeldes meenutada mõnd väljasõitu, mida ei keeranud tuksi mitte ilm, vaid vanemate tülitsemine. Väga paljud sünnipäevad on läinud nääklevate vanemate nahka, kes ei osanud vihastamisega toime tulla. Väga paljud puhkused on läinud lahvatanud viha nahka.

Kahjuks ei ole suurem enamus täiskasvanuid õppinud oma vihaga toime tulema. Seetõttu muutub abielu lahinguväljaks, kus abikaasad vaidlevad lõputult selle üle, kumb esimese paugu pani. Seni, kuni paar vihaga toime tulema ei õpi, ei hakka nende suhe iial toimima. Teineteise armastuse keele õppimine ei hakka enne vilju kandma. Ma ütlen iial, sest armastus ja kontrollimatu viha ei suuda koos eksisteerida. Armastus hoolib abikaasa heaolust, kuid kontrollimatu viha tahab hävitada ja haiget teha.

Kuus sammu, kuidas oma vihaga toime tulla

Hea on aga see, et viha saab õppida kontrollima. Viha kontrollimine on eeltingimus, kui tahta oma suhet toimima panna. See protsess pole kerge, kuid tulemused on küünlaid väärt. Jagame selle protsessi kuude etappi.

1. Tunnista oma viha

Kui kaks inimest hakkavad koos elama ja tulevikku ehitama, kaasnevad sellega paratamatult ka vihatunded. Viha jagatakse selge põhjusega tahtlikuks vihaks, mis on reaktsioon abikaasa käitumisele; ja sisemiseks käärivaks vihaks, mille on põhjustanud juhtunu väär tõlgendamine. Igas abielus tuleb ette mõlemat liiki viha. See on loomulik, kui elada koos eksliku inimliigi esindajaga. Vihastamises ei ole olemuslikult midagi halba. See annab vaid märku meie ihast õigluse ja õiguse järele. Kui meile tundub, et miski on ülekohtune või ebaaus, on viha sellele loomulik reaktsioon. Pole mingit mõtet endale või oma abikaasale viha tundmise pärast etteheiteid teha. See pole häbiasi. Kui me jätame teineteisele õiguse vihastada, siis tegelikkuses anname teineteisele õiguse olla inimene. See on esimene samm vihaga toimetulemise teel.

2. Leppige kokku, et tunnistate teineteisele oma viha

Kui sa oled vihane, anna oma naisele teada, mida sa tunned (või kui su naine on vihane, luba tal seda sulle väljendada). Ärge mängige tunnete mõistatamise mängu. Need mängud on üks suur ajaraisk. Mis veel hullem – enamasti ei saa me mõistatades õiget vastust. Kui sa oled oma naise peale vihane, siis on ta teinud või öelnud midagi, mis sulle ei meeldi. Või ta on tegemata või ütlemata jätnud midagi, mida sa oleks soovinud. Sinu seisukohast on ta sulle ülekohut teinud. Ta pole sind kenasti kohelnud. Ta on olnud ülekohtune. Pole olnud armastav. Sel hetkel muutub sinu viha teievaheliseks seinaks. Su naine väärib, et sa talle oma vihast räägiksid. Ta ei saa lahendada probleemi, mille olemasolust ta teadlik pole. Te mõlemad väärite seda, et teine teile ütleks, et ta on vihane ja mis põhjusel. Mees ja naine, kes lepivad kokku, et nad räägivad üksteisele oma tunnetest, on astunud suure sammu vihaga toimetulemise teel.

3. Rääkige omavahel selgeks, et viha suunamine teistele inimestele kas verbaalselt või füüsiliselt ei ole adekvaatne meetod, kuidas vihaga toime tulla

Ebaterve viha väljendamine on alati destruktiivne ega tohiks olla aktsepteeritav. See ei tähenda, et kumbki teist ei tohiks enam kunagi enesevalitsust kaotada. See tähendab, et te mõlemad teate, et selline reaktsioon on vale. Plahvatuslik reaktsioon teeb asjad alati halvemaks. Ning selliste plahvatuste tekitatud emotsionaalne purustustöö tuleb likvideerida enne, kui viha tekitanud olukorraga tegelema saab asuda. Üks praktiline võte sellisest reaktsioonist vabanemiseks on teha kokkulepe, et kui emb-kumb plahvatama hakkab, lahkub teine ruumist. Kui plahvataja talle järgneb, läheb abikaasa õue, hoovi, kasvõi kaugemale jalutama, kui vaja. Ja hoiab eemle seni, kuni plahvatus vaibub. Kui te selles kokku lepite, siis olete mõlemad teadlikud, et kui teine lahkub ruumist (või kodust), on vaja aeg maha võtta ja toimuva üle järele mõelda. Ideaalis on vihastaja selleks hetkeks maha rahunenud, kui teine jalutuskäigult naaseb, ja tal peaks olema oidu ja alandlikkust, et öelda: “Palun vabandust. Ma poleks pidanud plahvatama. Ma olin nii haavunud ja vihane, et ei suutnud end kontrollida. Palun anna andeks.” Kui te nüüd leppida suudate, saate rääkida ka olukorra põhjustest.

4. Leppige kokku, et enne järelduste tegemist uurite põhjuseid

Kui sa naise peale vihane oled, on su esimene järeldus, et ta on valesti käitunud. Kuid seni, kuni sa pole tema seisukohta kuulnud, on see sinu järeldus, mitte kinnitust leidnud fakt. Teiste tegusid ja sõnu on väga lihtne valesti tõlgendada. Ütleme, et naine tuli koju, aga ei toonud piima, mida sa palunud olid. Kuigi ta oli endale selle isegi üles kirjutanud. Automaatne reaktsioon sellisele esmapilgul justkui vastutustundetusele oleks vihastuda. Aga mis siis, kui poes polnud piima? Mis siis, kui ta viis kolleegi koju ja ta teele ei jäänud ühtegi poodi? Mis siis, kui ta teadis, et sa ei vaja seda kohe ja kavatses selle tuua hiljem tütart trenni viies? Kõik need on ju võimalikud selgitused. Ja kui sa mõistad, et selgitusi võib mitmesuguseid olla, ei hakka sa süüdistama ega ennatlikke järeldusi tegema, vaid kuulad ta esmalt ära.

5. Leppige kokku, et otsite ühiselt lahenduse

Otsekohene, sõbralik konfrontatsioon võimaldab konstruktiivset arutelu ja probleemile lahenduse leidmist.

6. Võtke reegliks, et kinnitate oma armastust

Kui viha on lahtunud, öelge siiralt: “Ma armastan sind.” Tegelikkuses tähendab see seda, et te kinnitate: “Ma ei lase sel juhtumil meie vahele tulla.” Paarina olete te teineteist ära kuulanud, probleemi lahendanud, kogemusest õppinud ja koos edasi minna otsustanud. Olukordades, kus teisele on tõepoolest liiga tehtud – kus üks osapooltest on olnud pahatahtlik, ebaõiglane või ebasõbralik -, on vaja viga tunnistada ja oma käitumist muuta. Vaja on ka, et see, kellele liiga tehti, suudaks andestada. Viha tunnistades viha lahtub, sest on oma eesmärgi täitnud – mõlemad osapooled on võtnud vastutuse. Kui tegemist on põhjendamatu vihaga, mis on tekkinud seetõttu, et teisest saadi vääriti aru, siis tuleb asjale teisiti läheneda.

Kui olukord on klaaritud, peab abikaasa, kes ennatlikke järeldusi tegi, oma viga tunnistama. Seejärel võib arutada asjaolude üle, mis arusaamatuse põhjustasid, ja mõelda, kuidas tulevikus analoogset olukorda vältida. Väga vähe on asju, mis on abielu õnnestumiseks olulisemad, kui oskus vihaga õigesti toime tulla. Mina usun, et nende kuue sammu järgimine aitab sinul ja su partneril viha õigesti juhtida.

Kuus sammu vihase kokkupõrke neutraliseerimiseks

Kui sa järgmine kord mingis olukorras vihastad, püüdke koos naisega need kuus etappi läbi käia. Kõige tõhusam on, kui te neis juba enne olukorra kerkimist kokku olete leppinud.

1. Tunnista endale, et oled vihane. Pole oluline, kas vihastamine on õigustatud või osutub alusetuks, ära mõista end selle tundmise pärast hukka. Tunnista oma viha. Pea meeles, viha tundespole iseenesest midagi halba.

2. Tunnistage teineteisele oma viha. Väljenda viha selgelt ja arusaadavalt, kui see tekib. Ära pane teist olukorda, kus ta peab seda sinu käitumisest mõistatama. Nii sina kui su naine väärite selget teadmist selle kohta, kui teine on vihane ja mis selle viha põhjustanud on.

3. Mööna, et verbaalsed ja füüsilised plahvatused teise inimese aadressil ei ole kohased reaktsioonid. Mõlemad teevad olukorra vaid halvemaks.

4. Uuri enne järelduste tegemist selgitusi. Pea meeles – esimene mulje võib olla ekslik. Nii lihtne on abikaasa sõnu ja tegusid vääriti tõlgendada. Enne järelduste tegemist uuri toimuva tagamaid. Abikaasa võib anda sulle selgitusi, mis muudavad sinu arusaama olukorrast.

5. Otsige lahendust. Kui sul on rohkem infot ja teise poole selgitused, oled valmis leidma mõlemale sobiva lahenduse. Kui selgub, et su viha on põhjendatud, saab naine oma viga tunnistada ja käitumist muuta. Kui selgub aga, et su viha on põhjendamatu või moonutatud, pead sina oma viga tunnistama ja oma käitumist muutma.

6. Öelge, et armastate üksteist. Kui vihaolukord on lahendatud, öelge teineteisele siiralt, et armastate teineteist.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Gary Chapmani ja Randy Southerni raamatust “Armastuse viis keelt meestele”.

Iga mees tahab olla osav asjades, mis olulised on. Tööl või trennis on kena komplimente saada, kuid miski pole võrreldav sellega, kui abikaasa ütleb: “Tänu sinule tunnen ma end armastatuna”. Kui sa neid sõnu ammu juba kuulnud pole, on see raamat sinu jaoks. Gary Chapmani kultusraamatut “Viis armastuse keelt” on müüdud üle 10 miljoni eksemplari, sest see on lihtne, praktiline ja tõhus. Selles uues raamatus keskendub Chapman otseselt meestele. Öeldakse, et suhete mittetoimimisel on peamiselt 2 põhjust. Kas võimuvõitlus või halb kommunikatsioon oma partneriga. Mõnel juhul on need põhjused ka segatud. Sellest raamatust leiadki arutlused, kuidas tuvastada, millises armastuse keeles räägib su armastatu, millises sina ise; kuidas rääkida oma armastatuga hoolival moel, millele tähelepanu pöörata ja kuidas oma suhet saab hoida. Selle raamatu abil on võimalik kõik viis armastuse keelt selgeks saada. Raamatut on hea ja kasulik lugeda ka naistel, kes soovivad oma mehi paremini mõista ja oma suhteid armastaval moel parandada. Gary Chapman on mitmete raamatute autor, koolitaja ning nõustaja. Tema kirg on inimesed ning nende abistamine elukestvate suhete loomises.