Kuidas inimene rajab endale varjupaiga? Mitmel viisil. Tänapäeval on üldlevinud võtteks materiaalsete hüvede külge klammerdumine. Ainelised hüved on omandanud nii suure tähtsuse, et nende abil kujutletakse olevat võimalik tagada endale hea ja turvaline elu, nendib terapeut Tommy Hellsten oma raamatus „Saad kõik, millest loobud“.
Kui keskendud kogu olemusega asjade kogumisele, järgneb peagi veendumus, et ka elu ise on lihtsalt üks asi. Asjade abil saab sügavamad probleemid endast eemal hoida ega tarvitse mõelda, milleks üldse see kõik. Kui elu üle sügavamalt mitte mõelda, pole vaja surmastki mõtiskleda. Võib ennast äiutada igavese nooruse illusiooniga, vältides hirmutavat tõsiasja, et surm kuulub paratamatult elu juurde.
Teine strateegia on omistada teadmistele nii tähtis koht, et tekib illusioon elu mõtte mõistmisest. Loetakse tuhandeid raamatuid, tellitakse mitmeid ajalehti, jälgitakse kümneid uudistesaateid päevas ning hangitakse teaduskraade. Õhtumaine teadus tõstetakse sellisele positsioonile, et ka elu ja surma küsimusele oodatakse teaduslikke vastuseid. Tekib teadmiskesksete inimeste mass, kes loob teadmistest endale kunstliku varjupaiga. Tõelisus ahendatakse nii pisikeseks, et seda oleks võimalik teaduse abil kontrollida.
Teise inimese külge klammerdumine on samuti väga levinud strateegia. Näiteks ollakse oma abikaasast sama sõltuv, nagu on väike laps oma vanemaist. Sel moel ei tarvitse endale võtta täiskasvanule omast vastutust, mille juurde kuulub toimetulek elu kaootilisuse ja hirmuäratavusega. Jäädakse lapseks, kes delegeerib oma elu kellelegi teisele.
Paljud takerduvad omakorda mõne usu külge. Kehtestatakse endale kõiki nõudeid täitev uskumisviis, mida juhivad seadused ja reeglid. Elu kärbitakse must-valgeks, teatakse täpselt, mis on õige ja mis vale, kuni väikseima üksikasjani. Ise ollakse muidugi õigete poolel, mis võimaldab teistsugust, st vale käitumist hukka mõista. Seda nimetatakse lahkusulisuseks ning see on üks kurjuse valelikumaid nägusid, sest kurjus kannab siin äärmise headuse maski. Jumal muutub inimese pürgimuste teenriks, õigupoolest inimene asub ise Jumala asemele. Selle nähtusega võitles Jeesus kõige enam. Eks need head ja laitmatud ta lõpuks tapsidki.
Üks viis tegelikkust kontrollida on krooniline püüd kenasti käituda. Kenasti käituv inimene õigupoolest manipuleerib teistega. Ma ostan teiste heakskiitu sellega, et ma pole mitte mina ise, vaid pakun end välja kahjutu pakendina, kes teeb just seda, mida teised minult ootavad. Kenasti käituv inimene loodab ainult iseenda peale, teised ei saa võimalustki suhtuda temasse nii, nagu ta tegelikult on. Selle asemel manipuleeritakse teiste reaktsiooniga, oodates heakskiitu. Niiviisi tõrjub kenasti käituv inimene endast eemale võimaluse, et teda armastataks. Ta ei taha riskeerida haigetsaamisega ega soovi näidata oma tõelist mina, olla mõnikord haiglane ja pahur. Nii ei jõua armastus temani, sest ta ei tule sinna, kus teda kõige enam vajatakse. Paljud arvavad, et ristiusk eeldab kenasti käitumist. Ikka tuleb teine põsk ette keerata, ehkki rusikas on taskus. Kui Kristuse elu lähemalt silmitseda, näeme, et kenasti käitumine oli temast kaugel. Ta oli raskestitalutav tüüp, seepärast tuligi ta võimalikult kähku elimineerida.
Elu võib üritada kontrolli alla saada, tehes ikka ja jälle samu asju samamoodi. Selline inimene ei võta endale mitte mingeid riske, ei katseta midagi uut, sest muidu võiks ta vea teha ning kogeda omaenda küündimatust. Muudame elu pisimate üksikasjadeni ühetaoliseks, et elu oma peaga juhtida. Püsime kolmkümmend aastat samal töökohal, sööme aina ühetaolist toitu, väldime võimalust kohtuda teistsuguste inimestega, veedame puhkust alati samal moel, riietume samas stiilis, põlastame neid, kes on teistsugused ja teevad asju teistmoodi. Sellised inimesed on endaga väga rahul. Endaga rahuloleku abil võib kinnitust saada, et mina olen juba kohal, kui kõik teised on alles teel. Võib hoopis teistele nõu anda, sest mina tean, mismoodi asjad peavad olema. Taoline inimene ei kuula kunagi, sest ta ei saa seda endale lubada. Ta võiks muidu kogemata kuulda midagi sellist, mille üle tal võimu pole, midagi uut ja üllatavat. Teine inimene aga võiks temas näha midagi, mida ta ise näha ei taha. Niisiis tuleb seda teist endast eemal hoida. Niisuguse inimese kõrval ei õnnestu kunagi kuuldav ega nähtav olla. Toimub igavene ärakasutamine, sind tõmmatakse aina kaasa võõrastesse draamadesse, mille eesmärk on sind veenda, kuivõrd suurepärane on teise inimese eluviis. Mida ahtam elu, seda tungivam on vajadus teisi kritiseerida ja hukka mõista.
Võib ka sel moel püüda elu kontrolli alla saada, et nihutad algushetke ebamäärasesse tulevikku. Elu algab „siis kui“. Siis, kui väitekiri on valmis, lapsed muretsetud, lapsed suured, suvemaja ostetud, võlad ära makstud, osakonnajuhataja koht käes, pension käes… Siis on aega tähtsate asjade jaoks, laste, sõprade, abikaasa, vaimsuse, iseenda, tervise jaoks. Kuulsin ühest karmist näitest, kuidas elu võib lõputult edasi lükata. Abielupaar tuli juristi juurde ja soovis lahutust. Põhjuseks tõid nad selle, et neil pole tegelikult omavahel kunagi hea olnud ja kogu kooselu on olnud ainult põrgu. Mõlemad olid üle 90 aasta vanad! Kui jurist küsis imestunult, miks nad alles nüüd lahutavad, vastasid nad, et tahtsid oodata, kuni lapsed ära surevad!
Eemaldudes käesolevast hetkest, eemaldub inimene ainsast momendist, mil ta on eluga kontaktis. Kui ta seda pidevalt edasi lükkab, pole tal vaja eluga tegelikult tegelema hakata. Inimene leiutab ajapuuduse, et poleks tarvis tegelikkusele silma vaadata. Kiire tekib siis, kui inimene teeb selliseid valikuid, et ta ei jõua hetkekski peatuda. Kui ei tarvitse peatuda, pole vaja toime tulla oma elu tühjuse ja iseenda küündimatusega. Mida suurem ahistustunne, seda suurema hooga edasi. Mida suurema hooga edasi, seda suuremaks äng muutub. Nii põgeneb inimene selle eest, mida ta ise taga ajab. Ta soovib väga, et teda hinnataks ja armastataks, kuid ta ei märka, et tunnustus on kogu aeg ta selja taga. See asub seal, kus on ta tõeline olemus, ta nõrkus ja inimlikkus. Kui ta lubaks endasse suhtuda kui nõrka ja abitusse olendisse, hakataks teda armastama, teisisõnu saavutaks inimene teadmise, et ta on hea ja et ta elu on hea. Nii saaks ta lõpuks kätte, mida ta on taga ajanud, lihtsalt seisma jäädes ja vastu võttes.
Üsna samasugune nähtus on seegi, kui poetakse peitu nõrkuse eest, üritades täiuslikuks muutuda. Kui inimene teab kõike, oskab kõike, mõistab kõike, teeb kõik õigesti ja täiuslikult, on ta eluga kontakti kaotanud. Ta elab sellises ringis, kuhu nõrkus ei pääse. Ta justkui põgeneks nõrkuse eest, muutudes selle vastandiks, ehk siis täiuslikuks. Keegi ei saa teda kunagi tabada eksimuselt, st inimlikkuselt. Kuid keegi ei suuda teda sellisena ka armastada. Täiuslik inimene lõppkokkuvõttes põgeneb armastuse eest. Peites end armastuse eest, varjab ta ennast elu eest.
Inimene võib üritada oma elu kontrolli alla saada ka nähtamatuks muutudes. Kui mind näha ega kuulda pole, ei saa mind keegi haavata. Neutraliseerin enese, kaotan igasugused eraldusmärgid. Hoolitsen, et mul poleks mingeid tülikaid arvamusi, vajadusi või tundeid. Igaks juhuks teen nii, et mul poleks üldse oma arvamust. Nii ei vaja ma kunagi kelleltki midagi. Ma ei pane ümbritsevat kuidagi proovile ega küsi, kas mulle ruumi leidub. Kui ma ruumi ei võta, ei tee ma kellelegi tüli. Siis ei pea keegi mind armastama. Niimoodi ma kontrollingi enda ümbrust, sest ei riski iialgi nähtavaks muutuda. Ma ei kasuta oma andeid, vaid peidan neid, sest loovus näib liiga hädaohtlik. Ehitan endale varjupaiga, eemaldades kõik, milles on vähimatki elumärki. Hind, mida selle eest maksta tuleb, on kõrge, kuid olen selleks valmis, sest turvalisust hindan ma üle kõige.
Võib elada ka teiste inimeste elu, et poleks vaja enda omale mõelda. Keskendun alatasa teiste inimeste asjadele, mõtlen, püüan kogeda ja asju ette kujutada aina teiste seisukohalt. Nii pääsen iseendale mõtlemisest. Kinnisideeks kujunenud teiste aitamine on üks vorm, milles avaldub ainult iseendale lootmine. Päästan pidevalt teisi nende endi tegude tagajärgede eest, mõistan, aitan ja olen olemas teiste jaoks, kuigi keegi pole seda palunudki. Keskendudes teistele, unustan täiesti, mis tunne on olla mina. Mul ei ole oma elu, oma tundeid ega oma vajadusi.
Üsna tüüpiliseks näiteks on alkohooliku naine. Ta „kaotab“ oma elu teise inimese joomise pärast. Mida ebamugavam tal teise joomise tõttu on, seda enam ta sellele keskendub ja püüab probleemi kontrolli alla saada. Mida enam võtab naine endale vastutust, seda vabam on mees jooma. Nii muutub naine mehe alkoholismis osalejaks, püüdes teda päästa joomise tagajärgede eest.
Arvatavasti kõige levinum viis elu üle kontrolli saavutada on lääne kultuuris mõnuainete tarbimime. Kuigi esmapilgul seda ehk ei mõisteta, on mõnuainete tarbimise taustaks soov nende abil oma elu ohjata. Kasutades mõnuaineid, mõjutab inimene emotsioone keemilisel teel. Selle asemel, et otsida turvatunnet teiste inimeste juurest, püüda leida lähedust ja seega riskida haigetsaamisega, otsib inimene tröösti mõnuainetest, hankides niiviisi lohutust ja mõistmist. Ta vahetab lähedustunde mõnutunde vastu, mida ta ise keemiliselt tekitab. Küsimus on seega püüdes põgeneda armastuse eest. Mõnuained aitavad säilitada illusiooni, et asjad on kontrolli all.
Paradoksaalsel moel läheb just vastupidi, kontrolli saavutamise asemel jäädakse sõltuvusse. Haigestunu seda ise ei märka, vaid püüab sõltuvust varjata, selle asemel et oma probleemi tunnistada ja abi paluda. See aga aina süvendab tunnet, et loota võib vaid iseendale, ning inimene kaugeneb teistest üha enam, mistõttu halva enesetunde parandamine saab uueks mõnuainete tarbimise ettekäändeks. Tekib nõiaring, millest ei saa välja muidu, kui ainult kontrolli kaotamist tunnistades ja abi paludes. Nii suunab elu inimest, kes vaid iseendale loodab, astuma kontakti teistega ning ühtlasi elu enesega.
Elu hoope taludes tekib paratamatult oluline küsimus: kust leida varjupaika, kui elus endas on nii palju kaootilisust ja ebakindlust? Kas selles pidevas teelolekus, muutuste ja loobumiste protsessis, on midagi, mis on püsiv ja muutumatu? Kas on midagi, mis annaks niipalju kindlustunnet, et julgeks üldse teele asuda?
Usun, et sisimas painavad need küsimused igaühte meist, sest kõik teavad, et ühel päeval tuleb surra. Meie teekond kulgeb sellisel rajal, kus maapind võib iga hetk lõheneda ja meid põhjatusse sügavikku neelata, ning sealt ei ole tagasiteed. Sisimas teame seda kõik, isegi kui pole sellele kunagi teadlikult mõelnud.
Küsimus turvatundest seisab seega põletavalt iga rändaja ees. Kuid õigupoolest on see küsimus armastusest. Armastatud olla tähendab, et inimene kardab olla iseenda ainus pelgupaik. Armastus tähendab elu asetamist kõrgematesse seostesse, kus elu saab mitte ainult sügavama tähenduse, vaid ka kindlustunde. Armastus tähendab, et inimene tajub oma teekonnal nii suurt tuge, et ta ei tarvitse ise ennast toetada.
See on inimese jaoks ääretult tähtis küsimus. Me ju teame sisimas, et inimene ei suudakski ennast ise toetada, sest igaüks tajub mingil tasandil oma surelikkust. Seetõttu peaksime saama oma elu elada teadlikuna sellise jõu olemasolust, mis teab elust rohkem kui meie ise. Kas on olemas selline jõud, mis mõistab, kust me tuleme ja kuhu läheme? Selline jõud peab teadma, mis tähendus on elul üldse.
See pole veel kõik. Tugev jõud peaks teadma sedagi, mis mõte on surmal. Kui su jalge all avaneb kuristik, oleks hea teada, et sind kukkudes miski toetab. Toetav rüpp peaks olema küllalt tugev, et aidata sind nii elus kui ka surmas. Ainult siis julgeb inimene täiel rinnal elada, võttes vastu kõik, mida elu endaga kaasa toob. Ainult taolise kindlustundega või vähemalt kindlustunde aimusega julgeb inimene olla kui laastuke, kes laseb voolul end edasi kanda. Kui puudub kogemus, et sind kantakse, hakkab inimene ise ennast kandma. Ta muutub laastuks, kes üritab voolu suunda määrata. See tähendab, et inimene ei julge elada. Ta hakkab elu eest varjuma ning püüab seda kontrolli all hoida. Ta hakkab endale varjupaika rajama ning lõpetab teekonna.
Autor: Tommy Hellsten
