Kuidas seletada väikelastele seda, mis on tunded? Ja mida need tähendavad? Näiteks mis on hoolitsus, hoolivus, igatsus, lähedus, ausus, sõprus ja armastus. Kolmeaastase tüdrukutirtsu ema Eleri Ütsmüts on toredasse lasteraamatusse ” Emmi ja Mõmmi” kirja pannud maailma kõige armsama kaisukaru Mõmmi seletused nende oluliste teemade kohta, et Emmi saaks koos temaga elu tundma õppida.
Lõpuks oli käes laupäev, Emmi ärkas üles ja sõi kõhu putru täis. Seejärel läks ja andis ka Mõmmile süüa, sest ta ju hoolitses tema eest nii hästi. Emmil ja Mõmmil oli väga hea tuju, sest nad ootasid juba kaua laupäeva, kuna siis on ka issil vaba päev ja siis saab alati terve perega koos midagi vahvat teha. Seekord oli plaanitud minna randa, kuna juba terve nädal oli olnud ilus, soe ja päikesepaisteline ilm. Emmile meeldis väga rannas käia, sest seal sai soojas merevees hullata, liivalosse ehitada ja issiga palli mängida. Aga oh häda, nagu kohe kiuste oli laupäev vihmane ja randa mineku asemel tuli hoopis kodus olla.
Emmi istus Mõmmiga diivanil ja tundis, et väga igav on, isegi multikaid ei tahtnud enam vaadata. Emmi võttis Mõmmi kaenlasse, läks emme-issi juurde ja ütles õhinal: „Mängime klotsidega, teeme hästi suure torni!” Emmel oli aga parasjagu söögitegemine pooleli ja tal ei olnud aega koltsidega mängida. Issi tegi oma tööasju, ka temal polnud Emmi jaoks aega. Emmi mõtles natuke ja ütles ootusärevalt: „Kuulge, aga läheme siis pärast batuudikeskusesse hüppama!”
„Kallis laps, sa ju näed, et emmel ja issil ei ole praegu aega. Issi teeb tööd ja emme teeb süüa. Pärast on veel vaja koristada ja pesu pesta ja köögikapp ära parandada. Selle kõigega läheb õhtuni. Aga kindlasti homme teeme kõik koos midagi toredat. Mine nüüd palun mängi oma mänguasjadega,” vastas selle peale emme.
Emmi võttis oma Mõmmi nukralt sülle ja läks istus mänguplatsile maha. Ta oli kurb, sest emmel ja issil ei olnud tema jaoks aega, kuigi ta nii väga oli oodanud seda päeva, et koos midagi vahvat teha. Ta vaatas aknast välja – vihma kallas ning oli kuidagi nukker ilm. Samasugune oli nüüd ka tema tuju.
Emmil ei jäänud muud üle kui üksinda mängida. Ta tegi ühe hästi suure torni, kuid see ei rõõmustanud teda nõnda palju nagu tavaliselt. Ta tundis end natuke nukralt. Oleks nii väga tahtnud emme-issiga koos mängida, mitte üksinda. Ja kuna see tegi teda õnnetuks, siis oleks tahtnud kellelegi oma muret kurta, et parem hakkaks. Seda Emmi teadis, et kui oma murest kellelegi rääkida, hakkab palju kergem, nii olid emme ja issi talle õpetanud. Aga neid Emmi hetkel segada ei tahtnud, sest ta nägi, et neil on tõesti kiire. Siis aga märkas Emmi põrandal istuvat Mõmmit, kes talle suurte silmadega otsa vaatas. Emmi haaras kaisukaru sülle ja kallistas teda kõvasti. Ta tundis, et mida kõvemini ta Mõmmit kallistab, seda paremaks ta tuju läheb. Emmi kaisutas Mõmmit üha kõvemini ja sosistas talle kõrva, miks ta nii kurb ja nukker on. Ta muudkui jutustas ja jutustas Mõmmiga, kuni tundis, et palju kergem hakkas. Ta oli ju jaganud oma muret. Ja nagu emme-issi ikka ütlesid – jagatud mure on pool muret. Ja just nii Emmi hetkel tundiski. Ta oli nii rõõmus, et oli saanud kellegagi rääkida ja et tema armas Mõmmi teda nii ilusasti ja tähelepanelikult kuulas. Nüüd oli tuju nii hea, et tuli lausa suur isu mängima minna. Emmi ja Mõmmi tegid tükk aega plastiliinidest kujukesi, veeretasid teineteisele palli, panid koos puslet kokku, vaatasid raamatut ja kõige selle vahepeal kallistasid kõvasti.
Suures mänguhoos oli märkamatult kätte jõudnud õhtu ja uneaeg. Emmi pesi ilusti nii endal kui ka Mõmmil hambad puhtaks ja puges teki alla. Emme ja issi lugesid Emmile ühe armsa muinasjutu, nagu see neil ikka igal õhtul tavaks oli. Pärast unejuttu lausus emme: “Kallis Emmi, me issiga palume vabandust, et meil täna nii kiire päev oli. Aga paratamatult täiskasvanutel on mõnikord selliseid tegemisi, mis lihtsalt tuleb ära teha ja mängudeks ei jää kahjuks alati aega.” Issi lisas emme jutule: „Jah, emmel on õigus. Täna oli meil nii kiire, kuid homme heastame selle ja teeme kõik koos midagi hästi toredat. Kuigi meil alati mängudeks aega ei ole, tea, et me hoolime sinust kõige rohkem.”
„Issi, mis see hoolime tähendab?” küsis Emmi.
„Kuidas seda nüüd seletada,” mõtles issi ja jätkas: „Kui sul on keegi, kes on sulle väga kallis ja oluline, siis sa tahad, et tal oleks kõik hästi. Sa oled tema jaoks alati olemas, kui ta sind vajab. Ükskõik kas ta siis tahab oma muredest või rõõmudest rääkida, tahab mingisugust abi või hoopiski niisama mängida. Sa oled tema jaoks olemas, sest sa hoolid temast. See ongi hoolimine. Ja meie hoolime sinust väga, kuna oled meile kõige kallim. Armastame sind, head ööd!”
Vanemad tegid Emmile hästi suure musi ja Emmi teadis, et ta on neile maailmas kõige kallim isegi siis, kui neil mõnikord on palju oma töid ja tegemisi ja tema jaoks igal hetkel aega pole. Seda enam oli ta nüüd õnnelik ka oma Mõmmi üle, kes pole täiskasvanud ja kellel on alati tema jaoks aega. Emmi mõistis, kui tähtis on, et kogu aeg oleks olemas keegi, kellega jagada oma rõõme, kes kuulaks muresid, kes teeks tuju rõõmsaks, keda igal ajal kallistada, kellega koos mängida. Keegi, kes hooliks! Ja Emmi mõistis nüüd, kui palju ta Mõmmist hoolib ja et ka Mõmmi hoolib temast väga. Ta jäi rahulikult magama, Mõmmi hellalt kaisus.
Kellest sina kõige rohkem hoolid?
Autor: Eleri Ütsmüts
Katkend pärineb kirjastuse hoolivus, igatsus, lähedus, ausus, sõprus ja armastus.
“Emmi ja Mõmmi” on tore raamat väikelastele, kus on sees heatahtlikud ja õpetlikud lood.
