Jah, kui julged olla kindel, et praegune ei toimi nii või teisiti. Samuti kui oled valmis selleks, et armumisele võib järgneda aeg, mil oled üksi. Emotsionaalselt. See ei tähenda, et poleks silmarõõme või suhteid, aga turvalist kooslust, kus end piirideta avada – seda pole. Samas sellist eluetappi ei maksa ka karta, sest üle aastate tekib jälle kontakt iseendaga. Enesearenguks võiks lahkuminekut soovitada küll, aga see vajab ka julgust.
Katkend Heidit Kaio raamatust „Vestlused Priiduga. Lahutus“
Püsisuhet ei tasuks lõhkuda juhul, kui kujutled, et pole kunagi varem midagi NII erakordset kogenud. Tundub vastuoluline? Kuid armumise kohta kehtib ka keskeas see, mis nooruses – roosadel prillidel on mõrad sees. Armumisest võib sündida armastus, aga ei pruugi. Enneolematuse virvatuluke võib võrgutada sohu. Eriti neid, kelle noorpõlve jalutuskäigust kallimaga sai 15- või 20-aastane abielumaraton.
Värske suhte tõsiduse hindamiseks on vaja aastat – siis on esimene uim lahtunud ja selge, kas on ainest koos edasi liikuda. Pikaajalise suhte võimalusest saab rääkida kaks aastat pärast armumist.
Olen kuulnud ka selliseid mõtteid nagu „rahast ei lahutata“ või „kuulsusest ei lahutata“. Need on suhted, kus kogu elu on ühel kaardil ja seda vigasemad need suhted olla võivad.
Kõige ausam lahkuminek on selline, kus kolmandaid osapooli pole. Kaks inimest on jõudnud ristteele, kust edasi soovitakse minna eraldi. Näod on teineteise poole ja ollakse valmis läbi rääkima.
Vaata Heidit Kaio raamatu „Vestlused Priiduga. Lahutus“ kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
