Kärgpere üks suurimatest tüliõunadest – suhted ekspartneri ja uue partneri vahel

Kärgpere on logistika kõrgpilotaaž ja nõuab võimekat suhtlemissoont. Mida paremini sujub suhtlemine ekspartnerite vahel, seda suurema tõenäosusega on “esimese ringi” lapsest tingitud probleemidest pingeid kärgperes vähem. (Ega hea suhe eksiga kärgpere probleeme nüüd olematuks ei tee, oh ei see oleks püha lihtsameelsus nii arvata. Aga pisut vähendaks neid probleeme kindlasti). Oleks lihtsustatud väita, et kärgpere toimib sedavõrd hästi, kui edukalt on läbi töötatud eelmis(t)e suh(e)te probleemid ning sellega seotud emotsioonid. Aga kindlasti saab öelda, et neis kärgperedes, kus on palju pingeid, on tavaliselt üleval ka eelmisest suhtest lahendamata probleeme.

Lapsele on parim, kui tal on lähedane suhe mõlema vanemaga. Ja loomulikult on lapsele parim, kui vanemad omavahel sündsalt läbi saavad.

Nüüd astub aga areenile ühe vanema uus partner. Kuidas küll temasse suhtuda? Väikelapse suhtumise uude partnerisse kujundavad oma hoiakutega ju vanemad.

Oh, kui palju emotsioone uus partner enamjaolt tekitab! Üksijäänu jaoks reeglina ikka emotsioonide negatiivselt skaalalt. Isegi siis, kui lahkuminekul ja kärgpere tekkimisel pole põhjuslikku seost, võib mõte kellestki kolmandast, kellega endine kaasa õnnelik on, tekitada rohkem vastikuse- kui rõõmuovatsioone. Kurbus, viha ja kadedus on varmad tõstma oma pead ja inimene kihvatab: „Kuidas neil küll see õnnestub, mis meil ei õnnestunud!”

Aga kui lahkumineku ja uue suhte tekkimise vahele jääv aeg on üürike, paisutab kolmanda olemasolu pingeid kui pärm kuklikest. Inimesest, kellel on nii head kui halvad küljed, saab kolmanda rolli sattudes üksi jäänud partneri silmis pahalane, ülim vaenlane. Uut partnerit on lihtne demoniseerida, nähes temas ainult halba. Ja kui enda kalleim vara – laps – peaks hakkama veetma tema seltsis aega, omandab vaenlane nii mõnigi kord monstrumi mõõtmed. Deemoniga on ju ikka nii, et kui temast veel kellelegi jutustada, muutub ta veel jubedamaks, kurjemaks, õelamaks. Ja mida rohkem temast halvasti kõneleda, seda rohkem me usume iseenda juttu. „On jah, üdini kõlblusetu ja hoolimatu isend!”

Kas uue suhte tekkimine on eelmise suhte purunemise põhjus või tagajärg?

Kasutaksin siinkohal avarama vaate loomiseks tabavat katkendit loovterapeut Ethel Espenbergi ja gestaltterapeut Kaire Valgevälja blogist “Eluvaatlejad”, millist rolli lahkuminekus üksi jäänud naised oma mehe uuel kaasal sageli näevad:

“Kas mehi saab õnnelikust paarisuhtest üle lüüa? Tuleb näiteks selline võimas naine (võib olla mingi nõid) ja teeb mingi triki, mis ajab mehe nii segadusse, et ta unustab kõik, mis elus oluline on, ja lahkub ummisjalu nelja tuule poole.

See on nagu liiklusmärk: “Suured naised väikeste meestega”. Tulevad lihtsalt suured ja tugevad naised ja viivad su mehe ära, käekõrval. Endaga suhtesse. Kõigi elu oleks õnnelikum, kui neid konkreetseid pahasid naisi ei oleks.

Kui me lähtume eeldusest, et mehed on meil sellised nagu noad ja kahvlid või kohvimasinad, et võtan, näe, siit lihtsalt kaenlasse ja lähen minema, varastan su tagant ära, kui sa ei vaata, ilma et mees ise ka ühtegi sõna öelda saaks, kas me eeldame, et mehel iseseisvaid tundeid ja otsustusvõimet ei ole? Kas nad teevad oma elus läbimõeldud valikuid või ujuvad nad lihtsalt siiras teadmatuses? Ja paarisuhe lihtsalt juhtub nendega?”

Aga kas naist saab õnnelikust paarisuhtest üle lüüa? Kuigi nii mõnigi naise teisele mehele kaotanud mees torkaks kibedalt, et mahukas tengelpung paneb naised liikuma (ja kindlasti on sedasorti liikumisi maailma ajaloo jooksul juhtunud), pole rahakott siiski magnet, mis füüsikaseadusele vastavalt naised suhtest rauapuruna ära tõmbaks.

Suhtes hoidev ankur on partnerite vaheline emotsionaalne side.

Uus suhe ja sellele järgnev kärgpere on enamasti siiski eelmise suhte emotsionaalse sideme purunemise tagajärg. Sageli annab emotsionaalne side uue partneriga ajendi vana suhte lõpetamiseks. See annab julguse, otsustuse ja impulsi tegemaks ära midagi, mis juba aegu meeles on mõlkunud. Mida enne polnud lihtsalt väga tungivat põhjust teha.

Uus suhe osutub tihti katalüsaatoriks, mis kiirendab eelmise suhte lagunemisprotsessi. Kuigi juhtub ka vastupidist – kõrvalsuhe osutub inhibiitoriks, mis aeglustab paarisuhte lagunemisreaktsiooni. (Nagu juba kord mainitud prantsuse vanasõna targalt kostab, on paarisuhte ahelad mõnikord nii rasked kanda, et on vaja kolmandat appi ning paarisuhe toimib välise toe abil veel pikalt.)

Tugeva emotsionaalse sidemega paari vahele, mida hoiab koos lähedus, turvatunne ja usaldus, pole võimalik ühelgi sulnil naisel ega edukal mehel tulla.

Võib-olla tõesti kõrvalsuhte naine ahvatles meest kauni sireenina või vallutas kõrvalsuhte mees naise. Niimoodi kipuvad üksijäänud partnerid oma kaasa lahkumist tõlgendama, sest oma partneri suhtes võivad ju armastavad või hoolivad tunded alles olla. „Tal on pea segamini aetud! Ta ei tea, mis ta teeb!” Aga võib-olla algatas uue suhte hoopis oma paarisuhte probleemidest väsinud partner ise, kellele näis lihtsam sukelduda kõrvalsuhtesse selle asemel, et oma suhte kitsaskohtadega tegeleda? Vahet pole, kumb oli algataja, vastutus jääb siiski suhtest lahkunud partneri peale, mitte kõrvalsuhte naisele või mehele. Tema saab kellegi paarisuhtesse tulla kolmandaks ikka ainult siis, kui talle seda võimaldatakse.

Kui varastamise ideoloogia töötaks, saaks endale kuuluva vara ju alati tagasi varastada. (Iseküsimus on, kas me saame üldse kunagi oma partnerit enda varaks, omandiks nimetada. Inimene peab suhtes tahtma olla. Kui suhtes on hea olla, püsib inimene seal omast vabast tahtest. Ükskõik kui tugev omandireform suhtes ka läbi viidud poleks, oma partneri hinge me ei kontrolli, isegi kui ta keha on endiselt kodus ja liigub kontrollitud orbiidil. Samamoodi ei saa me last, kelle heaolu nimel ja ümber tants käib, kuidagi enda omandiks pidada). Muidugi, kui eeldada, et uus partner valvab oma süütut saaki kui Kerberos allilmaväravat, ei söanda igaüks lõukoeraga võitlusesse minna, rõhudes peamiselt enda eetilisele kvaliteedile: „Mina pole selline, mina pole varas!” (Kerberos on mütoloogiline mitmepealine koer, kes valvas allmaailma sissepääsu, ümbritsetuna väänlevatest madudest. Ta oli tige ja verejanuline, laskis kõik sisse, kes allilma sisenesid, aga välja ei lasknud ta kedagi. Vaid Orpheusel õnnestus teda oma lauluga vaigistada.)

Aga paari ühine laps peaks üksi jäänud partnerile andma Orpheuse võluhääle väärilise vägeva trumbi, mis annaks talle tagasinõudmisel eelise. Ometi ei õnnestu kaotatud partnerit sageli tagasinõudmise läbi kätte saada. Ja siit tulenebki meeletu viha – kui kätte ei saa, siis vähemalt maksan kätte. „Minu (ja lapse) maha jätmise eest sa veel maksad!” Laiendatud kättemaksu sihtmärgiks kuulutatakse muidugi ka Kerberos.

Huvitav on ebasõbralikus ja mittekonsensuslikus lahkuminemisprotsessis just naise suunas vallanduv süüdistustelaviin. Kui lahkub mees, on reeglina süüdi uus naine, kuna tema on see suur ja paha. Mees on otsustusvõimetu, tõugata-lükata objekt, mida saab lihtsalt endaga kaasa võtta. Ja sellise naisega, „va varga ja perelõhkujaga”, olematute eetiliste väärtustega isendiga, pole mingi suhtlus ja tulevane tiimitöö (ka lapse huvides) võimalik. Pigem mõtleb üksi jäänud naine, et lapse huvides on just oma negatiivse suhtumise välja näitamine – nii õpib laps õigeid eetilisi väärtusi.

Põhjus, miks sageli just naine psühholoogilise turmtule alla jääb, peitub sageli selles, et naist on kergem rünnata. Mehe süüdistamine võib kaasa tuua ebameeldivaid tagasilööke – näiteks rahalisi. Kunagi ei või teada, millal mees kättemaksuks süüdistuste eest otsustab elatusraha vähendada või lapsele selja keerata. Uut naist on ka selle pärast lihtsam rünnata, kuna mehe suhtes võivad ju positiivsed tunded alles olla. Seega, ennast süüdistada justkui ei taha, ekspartnerit hästi ei saa, kellegi peale tahaks aga kõik negatiivse välja elada – seega uus partner sobib selleks ideaalselt. Pealegi, projitseerides uuele naisele kogu halva, saab osavalt tähelepanu juhtida kõrvale oma luhtunud paarisuhtelt. „Meil oli paarisuhtes kõik peaaegu hästi, ehk siit-sealt oleks pidanud natuke kõpitsema, aga siis tuli tema ja lõhkus kõik ära!”

On ju piinavalt valus tunnistada endale, et partner ei armasta mind enam, et emotsionaalne side on katkenud. Lihtsam on süüdistada kedagi kõrvalist, et tema tõttu on armastus purunenud ja side katkenud.

Projektsioonil on vähemalt üks tõeliselt hea tagajärg – üksijäänud naise ego ei saa niivõrd pihta. „Kui uus naine on nii paha, ei saa ju mina ise sugugi olla paha ja/või süüdi meie suhte purunemises. Mul pole selles inetus, alatus lahutusloos mingit vastutust, süüdlane on uus naine! Võetagu ta kinni ja antagu tribunali alla! Ja üldse, kui ma kellegi suhtes niivõrd halbu tundeid tunnen, siis järelikult ta ju on paha inimene!”

Ülalkirjutatu on muidugi utreeritud näide, isegi kui üksi jäänud naine nii ütleks, ei välista see siiski, et eneseanalüüs toob varem või hiljem temagi teadvusesse tehtud suhtevead ning see toob sageli kaasa enesesüüdistused ja hoobid enesehinnangule.

Kui uue suhte loojaks ja lahkujaks on aga naine, langeb süü sageli ikkagi naisele, et ta on „lehtsaba, egoist, perelõhkuja ja südametu kalkuleerija”. „Kus on selliste naiste naiselik alalhoidlikkus, ikka kohe on vaja kepsutada sinna, kus aas tundub haljendavam?”

Naisele omistatakse sõltumata sellest, kas ta on lahkumineku algataja või see, kelle juurde minnakse, erinevaid sünonüüme nõia ja/või prostituudi nimede varasalvest. Meeste suhtes ollakse justkui leebemad. Ehkki tõsi, ka meeste kohta räägitakse lugusid, kuidas nad on olemuslikult ebapüsivad ja tahavadki lennata lillelt lillele, ei võta vastutust ja põgenevad kohustuste eest.

Mahajäetud mees on sageli veel kehvemas seisus kui mahajäetud naine. Meeste egod on tihti õrnemad kui naistel. Mahajäetud mehe enesehinnang võib minna veelgi suuremasse vabalangusesse kui naisel. Mehed kipuvad end (või oma edu, saavutusi, positsiooni) võrdlema uue mehega ning siin võib korduda sissejuhatuses kirjeldatud lõvisündroom – võitluse kaotanud isalõvi taandub. Haavatud ego ei võimalda dialoogi võitjaga, naise kaotamine vajutab hinge sageli luuseri templi. Nõrgema impulsikontrolliga mehed võivad küll rusikad välja võtta, aga endast edukamaga (ja teine mees on ju tema naist „omades” igal juhul edukam) ei hakka vähegi alahoidlikuma instinktiga mees otsest tüli norima, aga temaga hästi läbi saada, tänan, ei. Vaikne sissisõda on parim kättemaks. „Mõttetu päss, tühikargaja!”

Ja ega sageli uued partnerid mahajäetule halasta. Pole harvad korrad, kus oma partner tõstetakse märtriseisundisse, kes pidi taluma hirmsat eksnaist või -meest. Tolle hoolimatust, (seksuaalset) külmust, egoismi, huvipuudust, lapsikust, tujutust või mõnd muud talumatut omadust. „Ta manipuleerib lapsega! Ta teeb end meelega abituks ja käitub passiiv-agressiivselt!” Need on pigem harvad juhud, kus uus partner ei kiru on partneri endist kaasat. Küll ei oska ta last kasvatada, partnerist lahti lasta või endaga hakkama saada. Ka uue kaasa silmis võib partneri eelmine suhe kehastada maist allmaailma koos kõigi selle piinadega ning partneri eelmine partner Kerberost. Just tema, uue partneri, isiklik teene on oma kallima päästmine allilma vaevade ja koerakoonulise valvuri käest. Uus kaasa loob oma partneriga eksi sarjamiseks sageli liidu. Kuna ta ei pruugi isegi tuttav olla oma partneri eksiga, usub ta iga sõna, mis partner ütleb ja paraku võib see kallutatud info uue partneri peas võimenduda.

Kui demoniseeritud isik teeb midagi head, ei usalda vastaspool seda ega võta oma arvamust korrigeerida. Kui ta teeb aga jälle midagi ebatoredat, siis see vaid süvendab inimese usku demoniseeritud inimese halbusesse. Vastastikune poriloopine käib mõlemast paadist. Aga emmas-kummas paadis on ka laps. Kes mitte ainult ei kuule ja ei näe, vaid ka tajub oma vanemate meelsust hääle ja pilditagi.

Loomulikult on need kirjeldused eriti tumedate stsenaariumide killast. Sugugi mitte kõik ekskaasad ei suhtu oma ekspartnerisse ja tema uude partnerisse nii vaenulikult ja üldse mitte kõik uued paarid ei sarja oma minevikku. (Kui, siis ainult pisut, sest mis sealt lahkuda, kui kõik nii super oli).

Kõigil inimestel on päikeseline ja pilvine külg. Kui me tahame liikuda oma teel sisemise rahu ja tasakaalu poole, ei osutu eelkirjeldatud hoiakud toetavaks, pigem takistavaks. Täiskasvanud inimesed tulevad vaenutsemisega toime (oma vaimse tervise hinnaga küll), aga lapsele tehakse selle hoiakuga väga suurt valu. Laps ei talu, kui tema vanemad loobivad üksteise suhtes süüdistusi.

Võtame siis vaatluse alla ideaali – peatüki alguses kirja pandud suhete pingerea tipu – mille esimene punkt toob välja lapsele parima suhtekorralduse, kus kõik osapooled – kärgpere mõlemad partnerid ja üksi jäänud ekspartner – teevad koostööd lapse hüvanguks.

Mis on lapsele parim ehk milliseid tingimusi vajab tiimitöö ekspartnerite ja uu(t)e partneri(te) vahel?

Sellele küsimusele leiad vastuse, kui loed Katrin Saali Sauli raamatut “Eluterve kärgpere käsiraamat”

Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut

Katkend pärineb Eluterve kärgpere: lahkuläinud vanemate koostöö on päästerõngas, mis päästab lapse valujõkke uppumast ja Eluterve kärgpere: soovitused ekspartnerile, kes elab üksi ja kelle laps on sattunud kärgperre.
* * *