Jaanipäev on üks aasta olulisemaid pühasid. See on elurõõmu ja väe kogumise aeg, mil tasub teha väekaid rituaale ning järgida esivanemate traditsioone, et kindlustada edu, armastus ja hea tervis. Loe, kuidas kõige paremini tänast jaanilaupäeva tähistada.
1. Jaanilaupäev, 23 juuni, on parim aeg saunavihtade tegemiseks, samuti kosutava heina ja väekate ravimtaimede kogumiseks.
2. Kõik kodused tööd ja talitused tuleb aegsasti lõpetada, et valmistuda jaanituleks. Tule tegemine, tulele minek ja seal olek on tähtsamaid asju jaanipäeval. Tulele peaksid minema kõik, kel vähegi jalg kannab. Esiteks seepärast, et jaanitulel käimine toob suurt tulu ja õnne ning teiseks seepärast, et tulel käimata jätmine võib kaasa tuua õnnetuse.
3. Jaanitulele peaks minema just jalgsi, sest see toob head tervist. Tulele minnes peab kindlasti midagi kaasas olema, mida hiljem tulle heita. See on mälestus muistsest ohverdamiskombest. Igaüks võiks tulle viia kasvõi raokese. Neidudel on kombeks visata oma lillepärjad tulle, seejuures midagi soovides lähevad soovid täide.
4. Tule väge kasvatab see, kui tule tegemise kohale enne pihlakakepiga kolm ringi ümber teha. Sellise tule ääres toimetatakse rituaale, millesse ka tõsiselt usutakse ja mida võõras silm ei tohi näha. Tuli annab järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, samuti võtab laiskuse kontidest. Kui jaanitulele jõutakse, peab kõigepealt kolm korda edaspidi ja kolm korda tagurpidi ümber tule käima, siis tuleb järgnev aasta väga hea.
5. Usutakse, et tule juurest ei tohi midagi ära viia. Viib keegi midagi koju tagasi, juhtub tal varsti mingisugune õnnetus.
6. Üle lõkke hüppamist on samuti kasulikuks peetud. Peale tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallima peale mõtlesid.
7. Jaanituli aitab hästi ka seljavalu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendada.
8. Jaaniööl usutakse olevat eriline vägi, kuna siis olla kõik põrgu- ja taevaväravad valla. Puud ja linnud-loomad pidavat kõnelema ning tulevikku ette ennustama. Olles üksi ja tähelepanelikult kuulates võib inimene jaaniööl nende juttu mõista.
9. Jaanitulelt tulles korjavad noored neiud üheksat sorti lilli, punuvad pärja ning panevad selle ristteel pähe. Tagasi vaadata ega kellegagi kõnelda ei või. Kodus pannakse seesama pärg padja alla, siis saab unenäos oma tulevast näha. Hommikul võib pärja puu otsa visata ja kui see sinna püsima jääb ning alla ei kukkunud, siis on kindel, et pulmad on tulemas.
10. Üks romantiline ettevõtmine on kindlasti ka sõnajalaõie otsimine. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. Sõnajalaõit tuleb reeglina otsida üksinda, seejuures ei tohi pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kipuvad. Ei tohi ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuleb viia kohe metsast välja.
11. Kuna Jaaniöö näol on tegemist aasta lühima ööga, siis on tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl tilkagi vihma ei saja, küll aga oodatakse hommikust kastet. Jaaniöö järgsel varahommikul korjatud kastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiliselt tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu ja hõõruti üle keha. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigusi ja aitama olla terve. Jaanikaste annab elujõudu, ravib erinevaid vaevusi ja õnnistab majapidamist. Õieti kogutud, kindlalt suletud pudelis ja hämaras hoitud jaanikaste säilib kasvõi 50 aastat.
Allikas: Maavald.ee
