Meie keskkonnas esinevate anomaaliate seas on energofoorid (EF) ehk väga erinevad valgusnähtused arvestatavalt mahukalt ja sagedasti esindatud nähtused muude anomaaliate seas. Nähtuste geograafilise hajutatuse tõttu on nende lugude kogumine olnud raskendatud ja väga juhuslik. Omaette huvitavad objektid on ruumides jälgitud väiksed, läbimõõduga mõni kuni paarkümmend sentimeetrit, erineva heleduse ja värvusega, üksiti ja grupiti esinevad valguskerad. Siseruumides on jälgitud kanamuna-, tennispalli- ja jalgpallisuuruseid objekte. Osa neist heidab valgust keskkonnale, osa mitte, mõnel puhul kaasneb sirisev heli, vahel mitte, kirjutab Igor Volke oma peagi ilmuvas raamatus „Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“.
Rahvusvaheliselt väga tuntuks saanud nähtuste kogumik on seotud aastakümneid Põhja-Norras asuva Hessdaleniga. Geoloogiliselt huvitavas ja maagirikkas mäestikupiirkonnas on sooritatud sadu Rässa lõkitsa taolisi vaatlusi, millele on lisandunud samavõrd atmosfäärseid energofooride ja UFO-de vaatlusi. Nähtuse uuringute vaheraportitega tutvustas mind Heikki Virtanen juba 1970-ndate lõpus. Hessdaleni nähtuse põhjustajaks on pakutud mandrilaamide nihkumisest tingitud piesoelektrit, mis indutseerib ka atmosfääris UAP-sid (Unidentified Aerial Fenomenon, ka Unknown Anomaleous Fenomenon). Loomulikult on piirkonnas palju ufovaatlusi ja pärimussiirdeid kuni trollilugudeni välja. Paari aasta vältel sooritasid Hessdalenis kompleksuuringuid NATO ja Rootsi sõjajõud, tulemusi ei avalikustatud. Uuringud haakuvad koha ja piirkonna nn georuumilise (geospatial intelligence) luure huvivaldkonnaga.
Energofooride üks levinumaid päritolutõlgendusi kannab nime „maavalgused“ (earth light revelations), mida on aastaid uurinud britt Paul Devereux. Inglismaal megaliitkultuuri tuntud objektide läheduses on sageli nähtud samu mõistatuslikke valguskerasid. Kuna sealmail on pikk traditsioon geobioloogial ja maakiirguste uuringuil ning on otsitud seoseid inimese ja looduskeskkonna vahel ja nende omavahelisi võimalikke seoseid arhitektoonikaga (losside, mõisate, erinevate ehitiste ja megaliitidega ja nende asukohtadega), siis on kujunenud mitu uurimussuunda ja koolkonda.
Omaaegne ufoloogiaveteran John Keel juhtis tähelepanu UFO-de esinemise „akendele“ ja geograafilisele mustrile, mis viis ka geoloogiliste seoste otsingule, sagedasti rakendades geobioloogilisi meetodeid. Energofoorid, eeskätt erinevad valguskerad, olid sagedased indikaatorid nende mustrisõlmede otsinguil teatud kindlates maastiku kohtades.
Tahan rõhutada tunnustavalt inglaste laia haaret neis otsinguis ja eriti RILKO-t (The Research Into Lost Knowledge Organisation), mis tegeles ley-liinide (energoinformatiivsete liinide) otsingute, markeerimise ja seoste leidmisega inimtegevuse ja looduspaikadega ning arhitektuuriliste eriobjektidega, nagu kirikud, kultuuri- ja kultuskeskused ning poliitilised peakorterid. RILKO töödega sain tuttavaks tänu Tõnis Vindile, kelle mõttekäigud ja uuringud olid äratanud Briti kolleegide tähelepanu. Aastasadu valgusnähtusi, sajad legendidega seotud kohad Briti saartel kujutavad endast rikkalikku pärandit, millega saab töötada veel homnegi energoinformatiivsete nähtuste ja semiosfääri uurija. Sama saab ja tuleb rõhutada ka Eesti kohta.
Kuna kõnealused objektid esinevad sageli maapinna lähedal või selle kohal, inimeste lähedal, avaldades vaatlejaile tihti kaasnevate ilmingute tõttu tugevat muljet, on hakatud neid kohti erilisteks, nendes toimuva või kogetu tõttu ka sageli pühadeks pidama.
Püha Elmo tuled, soogaasid ja mitmed plasmamoodustised on ka perekonnast energofoorid, mis samuti vajavad edasisi uuringuid nii elektromagnetismi kui madalatemperatuurse plasma valdkonnas. Nende nähtuste objektiivsus, toime keskkonnale ja sage esinemine koos UFO-nähtusega on põhjendatult toonud kasutusse uue termini – UAP (Unidentified Aerial Fenomenon, ka Unknown Anomaleous Fenomenon).
Siin peatükis on kirjeldatud arvukalt kerakujuliste objektide vaatlusi. See kogumik on esimene samm sellelaadsete andmete kogumisel ja tutvustamisel, millest saab edasi liikuda praktiliste kohauuringute ja välitöödega, mis annavad võimaluse aja, koha ja keskkonna seoste leidmiseks nende mõistatuslike energiate ja põhjustega.
Kohaga on sageli seotud ka teistsugused valgusnähtused, nagu valgussambad, mis esinevad eri tonaalsusega, on erineva läbimõõduga ja ulatuvad sageli kümnete ja isegi sadade meetriteni kõrgusesse. Nende sammaste värvus võib tuleneda atmosfääri tingimustest, nagu kaarleegil väliskeskkonnas. Sammaste ja torude esinemise koht on aga eraldi uurimissuund, mis vajab aluspinna, karsti, pinnasest eralduva gaasi või plasmaprotsesside uuringuid.
Omaette kategooria moodustavad valgusnähtused, mis pole alati seotud kohaga, vaid x-faktori esinemisega keskkonnas. Siin on tegu laserkiiri meenutavate valgustega, püsivate ja muutuva läbimõõduga valguskoonustega, mis sageli käituvad nagu otsinguvalgused (searchlights). Selliste valguskiirte sagedane, intensiivne, „otsiv-mõistuslik“ käitumisviis on sageli suunatud inimesele, loomale või konkreetsele objektile (ka kohale). Kõrvaltvaatajale on selline nähtuse iseloom intrigeeriv ja paneb küsima, mida või keda otsitakse. Probleemi teravik on aga selles, kes otsib.
Arvukad teated mujalt maailmast on sarnase mustriga Eestist saabunud teadetega. Kuna sellelaadsed nähtused on toimunud küllaltki pikal perioodil – Eesti uurijateni on jõudnud analoogsed teated enam kui viiekümne aasta jooksul –, on ebareaalne mõelda, et meie keskkonnas sooritaksid selliseid otsinguid USA või Venemaa erioperatsioonide üksused. Selliste vaatluste arv ja detailirohkus annab võimaluse luua eraldi andmebaasi, mida ei saa hoolimatult kõrvale lükata või tõlgendada lõtvade raamistikega. Siin on vaieldamatult tegu ka julgeoleku teemadega, häiretega tehnosüsteemides või -seadmetes, eriti aga siis, kui on märgatav toime keskkonnale või inimesele somaatiliste või psüühiliste järelmõjude näol. Sellised nähtused peaksid inspireerima loodusteadlast või keskkonnafüüsikut „vabatahtlikeks“ uuringuteks.
Toon siinkohal näiteks ühe energofooriks peetud juhtumi, millel on ilmsed anomaalia tunnused.
1980. aastate lõpul sooritas Musta mere kohal Jalta piirkonnas teenistuslendu polkovnik Korotkov (allikas: kirjavahetus katselendur Marina Popovitšiga). Oli öine lend, taevas pea kohal tähine, suurepärane ilm – ideaalsed tingimused. Äkitselt ilmus ca kümne kilomeetri kõrgusel välja väga suur täht, mis liikus teiste suhtes ning tuli alla kuue kilomeetri kõrgusele. Polkovnik teatas lennujuhile ja võttis objekti seiresse ning lähenes sellele langevas spiraalis. Korraga oli näha, et objekt kujutas endast heledat ovaali umbes reisilennuki suuruses. Järgmisel hetkel suunas see alla Jalta linna kohale intensiivse valguskoonuse, mis osaliselt ka merd valgustas. All oli valgustatud mitme ruutkilomeetri suurune ala. Korotkov otsustas lennata altpoolt objekti ja riivata tiivaga valguskoonust. Mõnekümne sekundi pärast see õnnestus, kuid samas vapustas pilooti toimunu. Parema tiiva otsaga valguskoonust lõigates vappus lennuk korraks, nagu oleks kohtunud millegi materiaalsega. Tagasi vaadates oli üllatus veelgi suurem: vaid koonuse ülaosa oli säilinud, kokkupuutekohast alates allapoole oli näha langev valguskildude nagu suurte lumehelveste müriaad.
Armee esindajate ja füüsikute arutelu selle ja analoogsete nähtuste suhtes oli väga huvitav. Arutleti võimaluse üle, et valguskoonuse puhul on tegemist meile tundmatu gaaslahendusega. Ka läänes on analoogsed juhtumid tuttavad ja toda valgust nimetatakse tahkeks valguseks (solid light). Kas selliste valguskiirte-koonuste puhul on tegemist valguse paradoksaalsete optiliste omadustega, kus valgus murdub 90-kraadise nurga all või koonuse jälg tasapinnal on ristkülik, nagu mõnede Eesti juhtumite puhul kirjeldatakse, jääb ülesandeks järgmise põlvkonna uurijatele.
Eesti juhtumites on valguskoonustel esinenud n-ö optilise võimenduse efekt, kus vaatleja, kes sattunud sellisesse kiirtevihku, näeb ümbritsevaid esemeid kümneid kordi suuremana kui valguskiirtest väljaspool. Kosmonaudid on korduvalt teatanud n-ö paradoksaalse optilise supervõimenduse efektist, kus sadade kilomeetrite kõrgusel nähti ühtäkki bussipeatuste silte ja liinibusside numbreid. Ka meie piloodid jälgisid 1984. aasta sügisööl nendega samal, s.o 10 km kõrgusel lennanud tundmatut objekti, mis saatis alla maa peale valgussõõri, milles olid selgelt näha talud ja kaevurakked. See juhtus Minski lähedal.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim peagi ilmuvast Igor Volke raamatust „Eesti anomaalsete keskkonnanähtuste X-failid“. Telli raamat ette!
