Pikaajalise suhte ülesehitamine on raske töö – see nõuab võimet saavutada individualismi (“mina“) ja koos tegutsemise soovi (“meie“) tasakaal. Tõmbed mõlemasse suunda on väga tugevad. Ühelt poolt soovime olla eraldi sõltumatud indiviidid – iseseisvad isiksused kõigi oma õigustega, teiselt poolt otsime ühendust ja lähedust ning tahame kuuluda perekonda või mingisse rühma. Kui paar läheb emmale-kummale poole tasakaalust välja, tekivad probleemid.
Mis juhtub, kui suhtes ei ole küllalt palju „meid“? See võib viia emotsionaalse abielulahutuseni. Kui kaks inimest ei jaga abielus oma tundeid ega kogemusi, võivad nad jääda isolatsiooni ja üksindusse ning ühel päeval tunda, et nende abielu on ainult tühi kest. Kui eraldiolemise tarve saab valdavaks, võib üks partner (või mõlemad) leida, et ei vaja teist enam. Aga see on kõike muud kui tõeline iseseisvus. Säärases suhtes võib olla küll vähe võitlust, aga kindlasti on seal ka vähe lähedust.
Mis juhtub, kui suhtes ei ole küllalt „mina“? Sel juhul toome ohvriks oma selge ja sõltumatu identiteedi ja oma vastutustunde ning kontrolli oma elu üle. Kui koosolemise tarve saab valdavaks, kulub palju energiat sellele, et olla teise inimese jaoks ning sundida toda teist mõtlema ja käituma senisest erinevalt. Selle asemel et võtta vastutus iseenda eest, kaldume hoolitsema teise inimese emotsionaalse heaolu eest ning pidama teist vastutavaks oma heaolu eest. Kui säärane isikliku vastutuse ümberpööramise protsess on juba käiku lükatud, võivad partnerid muutuda ülitundlikuks sellele, mida teine ütleb või teeb, ning tagajärg võib olla võitlus ja teineteise süüdistamine.
Ülemäärase ühtesulamise teine tagajärg võib olla pseudoharmooniline „meie“, kus on küll vähe avalikke tülisid, sest allaheitlik abikaasa lepib sellega, et tema mees on domineeriv pool, aga kus üks või mõlemad pooled võivad käituda nõnda, nagu oleks neil ühine aju ja vereringe. Tung ühte sulada võib olla kõikehaarav, aga selle äärmuslik vorm (täielik kokkusulamine) võib panna meid vägagi haavatavasse olukorda.
Kui kaks inimest kokku sulavad, siis võib nende eraldamine olla niisama ränk nagu psühholoogiline või füüsiline surm. Kui meile tähtis suhe lõpeb, võib juhtuda, et meile ei jää midagi – isegi mitte meie oma „mina“.
Me kõik vajame nii oma „mina“ kui ka „meiet“ – need toidavad ja annavad vastastikku teineteisele tähendust. Pole olemas õiget lahus- või koosolemise viisi kõikide paaride jaoks ega isegi mitte ühe ja sama paari jaoks läbi aegade. Iga pool jälgib pidevalt selle kahe jõu tasakaalu, teeb automaatselt ja alateadlikult muudatusi, et taastada enamat lahusolemist (kui kokkusulamisest tingitud ängistus liiga suureks kasvab) või enamat koosolemist (kui maad võtab ängistus liiga lõdvast seotusest). Iga paari puhul on need kaks jõudu pidevas liikumises. Üks laialt levinud lahendus või tööjaotus, mida paarid alateadlikult harrastavad, on see, et naine väljendab suurema seotuse, aga mees suurema lahususe soovi.
Kui oleme oma suhtes krooniliselt vihased ja kibestunud, võib see tähendada, et peaksime suurendama oma „mina“ osatähtsust. Siis peame ümber hindama oma sisetunde, et uuesti avastada, mida me mõtleme, tunneme ja tahame ning mida tahaksime oma elus teistmoodi teha. Mida enam me uuristame välja oma selge ja sõltumatu „mina“, seda ehedamat rõõmu saame tunda mõlema – nii läheduse kui ka üksiolemise üle. Lähedus ei tähenda samastumist ega samasust, ammugi siis oma „mina“ kaotamist. Meie üksindus ja eraldiolemine ei tähenda eemalolemist ega isolatsiooni.
Allikas: PhD Harriet Lerneri lähisuhtemustrite muutmise käsiraamat „Kuidas muuta lähisuhete mustreid“.
