Olen viimasel ajal hakanud märkama sellist nähtust, mida võiks nimetada õnnetuks edukuseks. See on seotud perfektsionistide ja perfektsionismi kalduvate inimestega. Kui selline inimene ise ei tea oma kalduvusest, siis edukuse poole püüdlemine võib tema puhul viia hoopis psüühilise seisundi halvenemiseni või uute probleemide tekkimiseni. Nimelt on edukus perfektsionisti jaoks midagi muud, kui lihtsalt õnnestumine oma eesmärkide poole püüdlemisel. Perfektsionisti jaoks võib edukusest rääkida alles siis, kui vigade sooritamine on viidud miinimumini ja kogu toimimine viidud maksimaalse täiuslikkuseni. Selleks, et seda saavutada, on teine kord vajalikud hoopis tegevused või käitumine, mida kuidagi ei saa pidada edukaks ega arendavaks.
Perfektsionist võib vältida väljakutseid, mille puhul ebaõnnestumise või vigade tegemise hirm varjutab soovi ja võimaluse lihtsalt saada ükskõik milline uus ja edasiviiv kogemus. Või otsustamise edasilükkamine, eeldusel, et ühel hetkel õnnestub teha õige ja täiuslik otsus. Aga nende “õigete otsuste” ja “õigete hetkede” ootuses toimub varjatult hoopis kõige olulise edasilükkamine.
Räägime veel ka pingetest, mida tekitab enese pidev võrdlemine teistega ja kartus olla kehvem. Kui kaevata sügavamale, siis leiame sealt kartuse mitte saada heakskiitu ja tähelepanu, kartuse olla eemale tõugatud ja mitte vastu võetud sellisena, nagu inimene tegelikult on. Tihtilugu on sellisel madalale enesehinnangule tüürival tundel ebaadekvaatne taust. See tähendab, et ümbritsevad näevad sedasama inimest hoopis teisiti kui ta ise ennast tajub, kuid ka nende tagasiside ja tunnustus ei suuda perfektsionisti lõplikult veenda selles, et ta on piisav.
Millest siis alustada, et jõuda adekvaatsuse ja tegeliku eduni? Esmalt aitab iseenese uurimine ja teemasse süvenemine, perfektsionismi erinevate väljendusvormide tundmine ja nende märkamine iseendas ja teistes. Mina isiklikult soovitaksin perfektsionistile vältida edukuse saavutamiseks mitmeid klassikalisi lähenemisi ja leida selles hoopis oma isiklik, individuaalne tee. See võib alata näiteks teadvustamisest, et vigade tegemine on arengu ja edasi liikumise vältimatu tingimus. Vigade tegemist ja võimet nendest õppida võib võtta kui edukuse ühte kriteeriumit, mille põhjal saab ümber kujundada ootused iseendale. Veel üheks mõõdupuuks tegeliku edu ära tundmisel perfektsionisti jaoks, võiks olla igapäevane enesetunne. See on piisavalt selge ja arusaadav suurus, mida oskame enda puhul lihtsasti hinnata. Kui inimene pingutab palju, saavutab enda arvates väga häid tulemusi, suudab vältida vigu, kuid ühtlasi kaasneb kas ärrituvus, ärevus, frustratsioon, ängistus, rahulolematus või muutuvad suhted teiste inimestega keerulisemaks, siis ei saa juttu olla liikumisest edukuse suunas.
Tegelik edu, mis saadab perfektsionismi kalduvat inimest, võib väljenduda hoopiski teisiti. Võib-olla inimene ühel hetkel ei ole enam nii nõudlik enda suhtes, et see tekitaks temas sisemisi pingeid. Võib-olla ta ühel hetkel taipab, et enese võrdlemine teistega teeb teda õnnetuks. Võib-olla ta hakkab ühel hetkel nautima protsessi ega pea enam ainsaks väärtuseks täiuslikku tulemust. Tõeline edukus toob alati kaasa sisemise rahulolu ja rahulikkuse, kõikehõlmava õnnestumise ja küllastuse tunde.
Autor: Kadri Kulbas
Loe lisaks: Rahulolu teeb õnnelikuks: armasta end sellisena nagu sa oled
8 viisi, kuidas pakkuda endale rohkem rõõmu ja rahulolu
Tarmo Urb: rõõmus olemine on üks põhilisi vibratsioone, mis inimest ravib – kui vibratsioonid on harmooniast väljas, siis sinu hologramm hakkab lagunema
