Avameelne arvamus: laste loksutamine erinevate kodude ja perede vahel võtab lapselt viimsegi turvatunde

Millega sa oled vanemana nii hõivatud, et sa oma last enam ei märka?

Hetkel loen juba teist kliinilise taustaga psühholoogi või psühhiaatri arvamuslugu (Eesti Ekspress “Depressiivsed Eesti noored “ravivad” end narkoga – kanep, LSD, amfetamiin”) sellest, kuidas kärgperedes ja “uue ajastu” hullumeelsete mudelite vahel loksuvatel laste elu võib päädida meeleoluhäirete ja hullematel juhtudel juba depressiooni ja muude psüühiliste seisunditega, sest lihtsalt – elukorraldus on väga ebastabiilne. Miks me oleme jõudnud siiamaani, kus need noored ei saa tuge oma perekonnalt, vaid hoopis haiglatest, narkootilistest ainetest ja viimaks nad uinutatakse ka kangete ravimitega? Kas see on märk, et on aeg nendel uinuvatel vanematel ärgata ja küsida – mida minu laps tunneb? Kes minu laps on? Mis on minu ja lapse võimalused taastada sisemine turvatunne ja vabaneda hirmudest ning taastada elamisväärne elu?

Kas probleem on täna vaid üksikisikutes või lausa suuremas osas, ühiskonnas ja muudatustes?