Kriidiajastu lõpul 66 miljonit aastat tagasi tabas maakera suur asteroid. Plahvatuse tolm ja puru levisid üle Maa, saurused surid välja ja kriidiajastu sai läbi. Nüüd on teadlased senisest paremini aru saanud, kuidas on plahvatusest ülespaiskunud materjali jõudnud päris suures koguses meie planeedi kaugeimatessegi soppidesse, vahendab Novaator.err.ee.
Tegelikult saadigi Chicxulubi asteroidikatastroofile alguses jälile just selle materjali järgi, kui mitmel pool maailmas avastati settekivimitest õhuke savikiht, mis sisaldab rohkesti iriidiumi – metalli, mis on Maal muidu palju haruldasem. Kuidas saab iriidiumikiht aga nii üleilmselt ühtlane olla, kui asteroid kukkus ju ometi ühte konkreetsesse kohta tänapäeva Mehhiko ranniku lähedal? Ükski senine arvutimudel ei ole seda seni rahuldavalt seletanud.
Natalia Artemieva Ameerika Ühendriikidest Arizona Osariigist Tusconi linnas asuvast planeediteaduse instituudist ja Joanna Morgan Inglismaalt Londoni Imperial College’ist mudeldasid nüüd arvutil, kuidas täpselt võis plahvatuse puru õhus levida.
Mudel näitas, et puru vastastiktoimes atmosfääriga moodustus sellest tihe tolmupilv, mis sööstis suurel kiirusel üle maade ja merede. Kiirust oli sel lausa mitu kilomeetrit sekundis. Sellise tiheda ja kiire pilvena suutiski iriidiumirikas asteroidipuru nii tõhusalt üleilmastuda.
Artemieva ja Morgan kirjutavad oma mudelist ja sellest ilmnenust ajakirjas Maal on juba mõnda aega lisakuu, mille olemasolu märgati alles nüüd
Eestlastel on nüüd taevas oma täht Koit ja eksoplaneet Hämarik
Astronoomid avastasid: kaugel planeedil sajab öösel rauda
Maa magnetpõhjapoolus nihkub üha kaugemale, ületas nullmeridiaani
