Ajan telefonis juttu oma sõbranna Emilyga. Ta on sügavamõtteline inimene. „Ütle midagi elutarka ärevuse kohta,“ nõuan ma. „Ärevus pole hea tunne,“ vastab Emily kuivalt. Ma teadsin, et võin loota selle peale, et ta jõuab asja tuumani. „Mõtle positiivselt,“ käin ma peale. „Kuidas ärevus sind aidanud on? Anna mulle mõni konkreetne näide.“ „Kui ma raha teemal ärevaks muutun, aitab ärevus mul end asjade vältimisest läbi närida,“ märgib Emily. „Seega asun ma tööle. Õigel ajal ärevaks muutumine aitab mul vaevadest pääseda.“
Kuigi mitte keegi ei naudi ärevust, võib ärevuse kogemine meid kaitsta ja aidata meie elu säästa. Täpselt nii, nagu füüsiline valu käsib meil käed tulest välja tõmmata, sunnib hirm – pärast seda, kui me korra juba põletada saime – järgmisel korral meid tulega ettevaatlikumalt ümber käima. Ärevuse esile kutsutud „võitle või põgene“-reaktsioon võib päästa meie elu – seda siis, kui kõige targem tegutsemisviis peaks käesoleva ohu tingimustes olema kas võitlemine või põgenemine.
Ärevus on hoiatav märk, mis võib sind millegi rumala tegemisest säästa. Ma mäletan kurba lugu noorest mehest, kes sai surma kärestikus parvetades. Kuulu järgi kasutas ta kvaliteedilt kehvemat parve ja läks sõitma karmidele kärestikele, mis ületasid ta oskusi. Mu sõber, teadja matkasell, võttis tragöödia kokku ühe lausega: „Ta suri, sest ta ei austanud vett piisavalt.“
Ma olen kuulnud, et „austus“ on teine sõna hirmu kohta. Võibolla ei kartnud see mees piisavalt. Või ehk tundis ta hirmu, aga läks sellegipoolest sõitma. Loomulikult ei tea me selle tüübi kohta midagi, peale selle, et kui ta ka tundis hirmu, ei lasknud ta sellel end segada. Ja sai surma.
Hirm – kui me seda tähele paneme – võib meid kaitsta ka isiklike suhete kärestikel. See võib meile märku anda, et kavatseme teha liiga vara liiga palju. Keha tunnetab kõiki ärevuse tasemeid, muu hulgas kõige õrnemaid, alateadlikumaid vihjeid, mis meid tegutsemise eest hoiatavad. Õega vaidlema hakkamist kaaludes võid tunda pelgusetorget, sest selleks pole veel õige aeg. Võibolla peaksid sa targal ja mõistlikul teel jätkamiseks sammu aeglustama või uue plaani välja mõtlema. Kui ärevus sind enda väljendamise asemel vaikima või tegevuse asemel vaoshoidmist valima sunnib, võid sa end argpüksina tunda. Ometigi on vaikus ja vaoshoitus paljudel juhtudel targemad ja julgemad valikud.
Samuti tuleb tähele panna, kui ärevus sind tegutsema kutsub. Võibolla peaksid sa usaldama oma kõhutunnet, et su väikelapsel on tõesti midagi viga, kuigi kaks arsti on sulle öelnud vastupidist ja teatanud, et sa oled lihtsalt ärevil, üleliia kaitsev ema. Võibolla oledki sa liialt muretsev ema – aga sul on sellegipoolest õigus. Tõsiasi, et sa oled enda lapse tervise pärast mures, võib lükata sind tagant meditsiinisüsteemis, mis sinusse selle pärast häbitunnet tahab süstida. Isegi kui su ärevus osutub eksitavaks, oled sa sellegipoolest kogunud piisavalt teiste hinnanguid ja teavet tundmaks, et oled andnud endast parima.
Kuna ärevus on sinu tähelepanu endale tõmmata üritav signaal, pole kõhutunde eiramine mõnes olukorras üldsegi mõistlik. Ma kaldusin emana üle reageerima viisidel, mis polnud tulemuslikud ja mida tõukas tagant ärevus. Aga kõige halvema emana näitasin ma ennast hoopis tol õhtul, kui jätsin teadlikult ärevuse tähele panemata ja keeldusin oma näo ees lehvivaid ohulippe arvesse võtmast.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust „Hirmutants“.
