Rhonda Byrne”Kangelane” räägib sellest, miks sa oled siin, planeedil Maa. Sinus on midagi erilist. Sa oled sündinud tegema midagi niisugust, mida keegi teine seitsmest miljardist inimesest pole tegema loodud. Sa oled loodud elama oma elu ja alustama oma teekonda. Sellest teekonnast ongi see raamat.
Sinu kutsumus
Kõikidel inimestel, kes on siia ilma sündinud või sünnivad tulevikus, on olemas mõni unikaalne anne või võime. See eriline asi sinus on su kutsumus. Ehkki ükski inimene pole ilma selleta sündinud, elavad paljud oma kutsumust avastamata.
Oma kutsumuse tunned ära selle järgi, mis liigutab sind elus kõige rohkem. See on see, mis sind enda poole tõmbab, mille suhtes tunned kirge ja mis täidab su rõõmuga. Su süda laulab, kui sellega tegeled.
Su eriline kutsumus võib olla põletav iha saavutada midagi äris, spordis, oma töös või karjääris. See võib isegi su hobi olla. Hobi võib vihjata su kutsumusele, sest seda teed sa kirega ja sellega tegelemiseks võtad aega. Paljude inimeste hobist on saanud suur unistus, millest on välja kasvanud suured firmad.
Michael Acton Smith: “Ma olen lapsest saadik armastanud mänge. Mulle meeldib mängida. Ma arvan, et see on inimesele olemuslikult väga oluline. Niisiis on alati olnud mu suur unistus juhtida arvutimängufirmat, luua mänge ja inimeste meelt lahutada.”
Pete Carroll: “Ehkki ma juba kolmeteistaastasest peale treenisin teisi laagrites ja mujal, ei seostanud ma seda oma tulevase tööga. Kui läksin uuesti keskkooli, et lõpetada poolelijäänud haridus, olin Pacificu ülikoolis treener ja mõtlesin: “Noh, seda ma võiksin küll teha, see on jalgpalli mängimisele lähedane ala.” Ja seejärel astusin ma esimese sammu, et saada treeneriks.”
Su kutsumus võib olla midagi sellist, millest oled unistanud või mida teinud, mõeldes, et see ei saa kunagi mu pärisalaks, aga kui mõtled sellest tegevusest ja sellise elu elamisest, siis täidab sind tohutu õnnetunne ja rahulolu. Ja pole tähtis, kui suur see unistus tundub, sind kutsutakse seda järgima.
Liz Murray: “Ma magasin New Yorgis koridoris. Ma varastasin poest küpsiseid ja magasin, pea raamatukotil. Selles kotis olid kõik mu asjad – mu päevik, riided, mu ema pilt, mida ma endaga igal pool kaasas kandsin. Pea kotil, koridoris magades, unistasin ma paremast elust. Kusagil sügaval oli minus tunne, et olen loodud midagi muutma, mitte ainult seetõttu, et saada endale paremat elu, vaid ka selleks, et teiste inimeste elu paremaks teha.”
Kas sa ise mäletad või mitte, aga elu jooksul oled sa mitu korda seda kutset tundnud. Võib-olla said sa selle lapsena, kui teadsid täpselt, kelleks tahad saada, kui suureks kasvad. Aga seejärel ühiskond või heasoovlikud vanemad ja õpetajad mõjutavad meid, nagu oleks meil selleks, mida võime teha ja mida mitte, piiratud võimalused, ning me loobume oma kutsumusest ja unistustest.
Peter Foyo: “Juba sellest ajast saadik, kui olin väike poiss, unistasin suurtest ideedest. Palju aega enne traadita telefone unistasin, kui tore oleks, kui mul oleks telefon, millel pole juhet. Kas poleks vahva, kui paneksin bensiinipumbale kaardi sisse ja pumpaksin? Kas poleks vahva, kui saaksime linnu päikeseenergiaga kütta? Mul oli nägemus, et loon suure firma, teenin palju raha ja olen Ladina-Ameerika parim firmajuht.”
Võib-olla oled saanud selle kutse millegi igapäevase, millegi sellise kaudu, mida nägid, lugesid või kuulsid. Äkki tabab sind miski nagu välk selgest taevast ja tavalisest hetkest saab su elu määrav hetk.
G. M. Rao: “Mu matemaatikaõpetaja ütles, et igal elul on oma eesmärk ja et me peame selle nimel töötama, sest see on tõeline saavutus. See äratas minus põletava soovi otsida üles oma kutsumus ja töötada selle saavutamise nimel.”
Laird Hamilton: “Mu isa läks ema juurest ära, kui olin väga väike, ja ma pidin varakult mehe eest väljas olema. See sundis mind tegema teadliku otsuse, et tahan olla keegi.”
Laird Hamiltoni põletav soov oma eluga midagi ette võtta kasvas välja elukatsumustest. Ta kuulis seda kutset, vastas sellele ja täitis oma unistuse saada üheks suuremaks surfariks, ning ta on innustanud miljoneid inimesi kogu maailmas.
Layne Beachley kutsumus tuli samuti katsumusterohke lapsepõlve kaudu. Kui Layne oli vaid seitsmeaastane, suri äkki ta ema. Pärast ema surma sai Layne teada, et ta on adopteeritud. Ta bioloogiline ema oli vaid seitseteist, kui ta kohtamisel toimunud vägistamise tagajärjel rasedaks jäi. Layne’i maailm varises kokku. Ent ema kaotus oli kriitiline sündmus, mis tõukas austraallast Layne Beachley’t saama üheks suuremaks naissportlaseks maailmas.
Layne Beachley (seitsmekordne maailmameister surfamises): “Ausalt öelda sai minust maailmameister just selle tõttu, et olin adopteeritud. Enne kui valisin surfamise, oli mul suur unistus saada maailmameistriks mis tahes alal. Ma lihtsalt pidin olema maailma parim. Ma tundsin vajadust end maailmale tõestada.”
Paul Orfalea: “Mul polnud kunagi mingit kahtlust, millist elu ma tahan. Ma tahtsin lihtsalt oma äri. Mis tahes äri. Ma vaatasin IBM-i hoonet ja mõtlesin: “Ma tahan sellest veel suuremat firmat.”
Paul Orfalea, kellel oli düsleksia ja tähelepanuprobleemid, ei suutnud lugeda ega kirjutada, aga näe, mida ta oma elust tegi. Ta asutas multimiljoni-dollarilise firma Kinko’s, mis annab tööd tuhandetele inimestele. Meie kaheses maailmas sisaldab iga ebaõnnestumine oma vastandit, õnnestumist, ning Paul muutis ebaõnne õnnestumiseks.
Anastasia Soare’il oli unistus põgeneda kommunistlikust Rumeeniast. Peaaegu kolm aastat tegi ta plaane ja ootas, et koos tütrega põgeneda. Otsus põgeneda oli väga riskantne, ja kui ta lõpuks Ameerika Ühendriikidesse jõudis, seisis Anastasial ees teine suur otsus. Ta töötas neliteist tundi päevas, et teenida piisavalt raha oma pere heaks, ja kui ta midagi ette poleks võtnud, olekski see olnud kogu ta elu.
Anastasia Soare: “Ma pidin midagi tegema. Ma pidin tõestama ja üles leidma selle, kes ma inimesena olen, mida ma väärt olen. Ma ei ütle, et see poleks olnud hirmutav, sest oli küll. Aga ma mõtlesin: “Sellepärast ma siia maale ju tulin. See on võimaluste maa. Ma pean midagi tegema, milleks ma muidu siia tulin? Et elada halvemini kui Rumeenias? Ei.”
Elu Rumeenias väga rasketes tingimustes tugevdas Anastasia iseloomu ja andis talle otsusekindluse ületada kõik takistused, et täita unistus oma firmast. Sellest firmast sai impeerium 1000 müügikohaga Ameerika Ühendriikides ja enam kui 600 müügikohaga mujal, ning ettevõttel on salonge üle kogu maailma.
Mitte ükski olukord elus pole 100 protsenti negatiive. Igas negatiivses olukorras peitub ka selle vastand, ja midagi head on igas olukorras, mis näib halb. Elus pole tähtis mitte see negatiivne, mis sinuga juhtub, vaid see, mida sa peale hakkad nende kuldsete võimalustega, mis selles peidus on! Kunagi ei kutsuta sind unistust järgima, kui selle täitmiseks pole võimalusi. On täiesti võimatu, et su tõeline unistus osutuks teostamatuks. Su unistused kutsuvad sind parima elu juurde, mille sa võid saada, nad kutsuvad sind leidma endas kangelast.
Mastin Kipp: “Ma kasvasin üles maalilises ümbruses. Mu vanemad olid võrratud ja ma olin kaitstud maailma valude eest. Kui hakkasin teiste valu nägema ja taipasin, et võin selles suhtes midagi ette võtta, sai mulle täiesti selgeks, et see ongi ainukene asi, mida ma oma elus teha tahan. Ja tegelikult on olnud mu unistuseks ühendada popkultuur inspiratsiooni ja tarkusega, nii et see jõuaks võimalikult paljude inimesteni.
Kui oled kuulnud seda kutset, kuid ei vasta sellele, sest kardad, või siis ei usu, et suudad selle saavutada, siis olukorrad vahel sunnivad sind oma unistust järgima, nii nagu juhtus minuga.
Ma töötasin teleprodutsendina ja unistasin oma teleproduktsioonifirma loomisest. Kuid ma ei teinud seda, sest mulle oli toeks mu perekond, mu töö eest maksti hästi ja meil oli vaja raha söögiks ja et katus oleks pea kohal. Ma klammerdusin oma turvalise töö külge kogu oma jõuga, ehkki paljud inimesed soovitasid mul oma firma luua. Siis lasti mind lahti. See oli šokk. Kuidas me süüa saame? Millega me maksame oma tütre hariduse eest? Kuidas me oma pangalaenu tasume?
Üks võimalus oli minna tööle teise telefirmasse. Aga ma ei suutnud taluda mõtet, et hakkan tegema sedasama, mida seni. Ma sain aru, et kuna mind lahti lasti, polnud mul midagi kaotada, ja hakkasin töötama teleshow’de ideedega, istudes plastmasstoolil plastmasslaua taga meie tagasihoidliku maja tagatoas. Ma arendasin välja idee ja asusin teleshow’d looma, ehkki mul polnud aimugi, kuidas seda tehakse. Aga ma uskusin oma ideesse, ning, süda puperdamas ja jalad värisemas, esitasin ma selle. See võeti kohe vastu, see läks eetrisse ja sellel oli suur edu ning sellest sai pikaajaline saade.
Vallandamisega anti mulle ideaalne olukord lõpuks ometi oma kutsele vastata ja elada oma unistuste järgi, ja ma olen tänulik selle päeva eest, mil mind lahti lasti. Ilma selleta oleks ma keeldunud oma unistust järgimast ja jäänud ilma oma kõige põnevamast ja rahuldust pakkuvamast teekonnast.
Katkend pärineb Rhonda Byrne’i raamatust “Kangelane”
