Sõnal "autism" on ka praegusel ajal paljude inimeste jaoks kohutav tähendus: silme ette tulevad kõnetud, stereotüüpidega, karjuvad, kontaktivõimetud lapsed, ning enamik inimesi ei mõtle selle peale, milline saab olema nende laste tulevik. Temple Grandin & Richard Panek kirjutavad oma raamatus "Autism. Diagnoosimise alused ja suhtumine autistidesse", kuidas aidata autistlikel inimestel elus toime tulla.
Just eile rääkisin autistlikele lastele spetsialiseerunud kooli direktoriga, kes mainis, et kool püüab leida autistlikele lastele lähikonnas praktika- ja töövõimalusi, mis võimaldaksid neil oma tugevaid külgi maksimaalselt ära kasutada. Ent kui ma küsisin, kuidas nad koolis tugevaid külgi välja selgitavad, hakkas ta otsekohe rääkima sellest, kuidas nad aitavad õpilastel sotsiaalsetest puudujääkidest üle saada. Kui isegi eksperdid ei suuda loobuda mõtlemast sellele, mis on valesti, selle asemel et mõelda, mis võiks olla parem, siis kuidas saab loota, et autistide pere ja sugulased kuidagi teisiti mõtlevad?
