Kõige tugevam ravim on armastus

Sa võid kaotada. Aga ära ennast kaota. Sa võid tunda end hüljatuna. Aga ära ennast hülga. Sa ei pruugi teada vastust. Aga tea, kes sa oled. „PÄEVA ANNUS“, 14. MAI 2020

Iga onkoloog kuuleb ikka ja jälle lauset: „See on kohutavalt masendav.“ Jah, see on masendav ja vahel väga kurb. Aga keskendudes kõige hullematele päevadele ei taba sa olulist. Onkoloogia annab mulle privileegi olla kasulik patsientidele ja nende perekondadele, saada nendega tuttavaks, olla koos nendega nende elu kõige hullemates madalseisudes ja suuremates rõõmudes. See on isiklik, emotsionaalne ning tulvil hetki, mil lootus, usk, armastus, andestamine ja perekond päästavad päeva. Kui seisad vähki põdedes – ükskõik kui ravitav see on – silmitsi surmaga, kasvõi kaugel silmapiiril terendavaga, sa muutud. See paneb meid mõtlema, kes ja mis on meile kõige tähtsamad, mida me oma elult tahame ja kuidas me soovime oma päevi veeta. Selle vahel nii üllatava ja inspireeriva protsessi pealtnägemine toob mu päevadesse rõõmu ja annab mu tegevusele mõtte.

Kulus palju aega, enne kui kõige selleni jõudsin. Pärast õnnetust oli mul ebamäärane mõte, et tahan saada arstiks, et võib-olla saan ma teha teiste inimeste heaks sedasama, mida dr Kodsi oli teinud minu heaks – pakkunud lohutust ja tervenemislootust, kui tundsin end olevat pöördumatult katki.

Muidugi tahtsin ma olla ka rokkstaar. Ma muudkui asutasin bände või mängisin teiste loodutes, nii et ei jõudnud neid kokku lugedagi. Nende hulgas oli süntpopi duo The Slew, Briti punkrokktrio, mille nimetasime The Killas’eks (ehkki ükski meist polnud britt), alternatiivbänd nimega The Toothpicks ja segažanri kvartett, mis sai ristitud Crab Meat Copenhagen’iks. Seda juhtus väga harva, et ma polnud kuskil bändis. Laulude kirjutamine, koostöö bändikaaslastega ning mängimine kellele tahes, kes vaid kuulas, oli mu identiteedi oluline osa.

Samuti unistasin, et ühel heal päeval saan kõne Lorne Michaelsilt, kes ootab mind „Saturday Night Live’i“ prooviesinemisele. Kujutlesin, et ta on kuulnud üht meie linti naljadest, mida ma lindistasin (liiga paljud neist olid mu väikese õe arvel) või, hiljem, näinud kuskil keldribaaris mu stand-up’i. Kujutasin ette, et ta ütleb: „Stevie, „Saturday Night Live“ vajab praegu just sind.“

Tollal ma seda ei teadnud, aga kõiki mu huvisid ühendas üks asi – kontakti loomine inimestega, ja kiiresti. Ma ei teadnud ka seda, kuivõrd keskset osa hakkab see mu elus mängima. Alles meditsiini õppima minnes sain aru, kui oluline on sideme loomine arsti elukutses – eriti, kui oled onkoloog.

Meditsiiniõppes on kaks paralleelset teed, mille vahel valida. Traditsioonilisem tee on õppida arstiks, omandades meditsiinidoktori kraadi. Tee, millel miskipärast nii sagedasti ei rännata, on omandada kraad osteopaatias. Mõlemad teed on võrdselt rasked – neli aastat meditsiini õppimist ja residentuur – aga meditsiinidoktor (MD) keskendub eelkõige diagnoosile ja haiguse ravimisele. Osteopaatiadoktor (DO) on pisut holistilisema suhtumisega ja eeldab, et keha tendeerib loomu poolest tervise suunas ning arst peaks keskenduma patsiendile tervikuna, mitte teatud spetsiifilisele seisundile. Ma olin oma varajastes kahekümnendates aastates, tegelesin joogaga, armastasin kunsti ja lugesin eneseabiraamatuid – niisiis valisin osteopaatia ja astusin Philadelphia Osteopaatilise Meditsiini Kolledžisse.

Ülikoolis kohtasin inimest, kellest sai mu elu suurim mentor. Emanuel Fliegelman, kes käskis tudengitel end onu Mannyks kutsuda, õpetas sünnitusabi, günekoloogiat ja mitmeid seksuaalsusega seotud kursusi. Ta loengud olid alati rahvast täis.

Mu esimesel päeval ülikoolis viipas dr Fliegelman lektooriumisaali sissepääsu poole ja hoiatas (ta oskas toredasti põnevust üles kütta): „Ärge sellest uksest sisse tulge, kui teil pole kümmet olulist omadust.“ Ja seejärel tutvustas ta meile omadus omaduse haaval, mida endas arendada. Ta rääkis, et tuleb olla kaastundlik ja hooliv, suhtuda igasse patsienti austusega. Et tuleb leida kontakt millegi lihtsa abil – nagu käepuudutus või seljalepatsutus. Ta rõhutas, et vaja on keskenduda kompetentsuse omandamisele, mis põhineb õppimisel kogu elu, ja samas on oluline loovus, mis laseb tavapärase läbivaatuse tulemustest kaugemale näha. Ta julgustas meid suhtlema, alustades täie tähelepanuga kuulamisest.

Juba teise omaduse kirjeldamise ajal lõpetasin oma ebamugaval toolil nihelemise. Seda polnud ma oma esimesest loengust oodanud. See polnud andmete, haiguspildi, anatoomia ega diagnooside vuristamine. Need olid sõnad, mille järgi elada. Kümnenda omaduse kirjeldamise ajaks olin ma valmis järgnema sellele mehele kuhu tahes ja võtma kõiges kuulda tema nõuandeid. Ta oli elav näide, kuidas osavõtlikult patsientidega suhelda – ja selle poole ma püüdlesin.

Selliseks ma tahan saada, mõtlesin ma, vaadates seda kiilanevat, terashalli habeme ja säravate silmadega meest – ta nägu oli alati justkui naeratamise ja silmapilgutamise lävel.

Sellest esimesest kohtumisest peale muutis onu Manny järk-järgult ja täielikult mu elu. Ta oli suurepärane arst, suurepärane õpetaja ja hea inimene. Ta oli ka pisut teatraalne (selles suhtes olime me sarnased). Ta viskas nalja, et talle meeldib väga loengut pidada, nii et ta peaks maksma selle rõõmu ja eufooria eest, mida see talle pakub. Ta oli dramaatiline, avatud, sõbralik ja lõbusalt vaimukas – see viimane omadus pole meditsiinifakulteedis kindlasti tavaline.

Dr Fliegelman andis mu kavatsustele ja hoiakutele suuna, kui olin noor arst, ja hiljem sai temast mu kallis sõber. Aastaid pärast ülikooli, millal tahes mind tabas ametialane kriis või tahtsin midagi küsida, helistasin talle ja ta vastas ning aitas mul asja endale selgeks teha.

Üks talle iseloomulikke nõuandeid tudengitele oli: „Olge kaastunde majakad.“ Oli võimatu teda mitte armastada.

Vahel tundus, et dr Fliegelmani hea iseloom on nakkav. Kui ma rotatsioonikorras sünnitusabis praktikal olin, nägin, kuidas ta rasedatega naljatas, see käis nii loomulikult, õrnalt, et nad vabanesid pingest. Üks patsientidest, kes sai esimesed kaksikud ja kellele ma abiks olin, näis temaga kaasa mängivat, püüdes mind pingest vabastada. Närviliselt kontraktsioone mõõtes küsisin naiselt, kuidas ta oma perekonna tulevikku ette kujutab ja kas ta on oma peatselt sündivatele poegadele juba nimed välja mõelnud.

„Ma mõtlesin, et panen neile nimeks Orangello ja Lemongello,“ ütles ta rõõmsalt. Ma tõstsin patsiendikaardilt pilgu, otsides mõnda märki, et ta teeb nalja, ja ta lasi mul mitu sekundit oodata, enne kui sirutas käe üles söögikandiku järele, mille olin äsja tuppa toonud. Ta väristas taldrikuäärt ja želee* liikus samuti. Siis pilgutas ta silma ja purskas naerma. „Ära muretse, kullake,“ ütles ta. „Me mõlemad saame kenasti hakkama.“

Ma ei tea, kes kelle eest tol päeval hoolt kandis. Ei läinud eriti palju aega, kui sain aru, et naer päriselt tõstab inimese valuläve, aga mõistsin ruttu ka seda, et nali õiges kohas võib isegi intensiivse meditsiinilise sekkumise ajal ärevust vähendada. „Sünnitamine peaks olema rõõmus sündmus,“ oli doktor Fliegelman meile rääkinud. Sellel õhtul oligi.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Dr. Steven Eisenbergi ja Jana Murphy raamatust „Kõige tugevam ravim on armastus“.

Raamat, mida käes hoiad, ei ole lugu lihtsalt arstist ja tema patsientidest.
See on lugu arsti ja patsiendi koostööst, mis ulatub diagnoosist palju kaugemale. Loovus ja vastastikune empaatia eemaldavad arsti ja patsiendi vahelised piirid, tuues neid inimestena teineteisele lähemale.

Head kolleegid ja doktorid
See raamat on kinnitus selle kohta, et lisaks tõenduspõhisele meditsiinile võib häid tulemusi anda loovus, mis läheb tavapärastest ravipiiridest kaugemale. Loovad tegevused aitavad oma elu kingitusena näha. Loe ja kirjuta luuletusi, laula, tantsi, nuta ja naera koos patsiendiga. Need tegevused loovad sidemeid, mille meenutamine toob näole naeratuse siis, kui kooskäidud teekond lõppeb.

Headele inimestele, keda olen tundnud, ja neile, kellega tulevikus kohtume
Hoiate käes meeldetuletust, et arstki on inimene, kes vajab empaatiat ning mõistmist. Need on kättesaadavad ravimid, mida võite oma arstiga vastastikku jagada. Kuidas seda teha? See raamat annab teile vastused.

Mulle oli raamat „Kõige tugevam ravim on armastus“ omamoodi äratundmine selle kohta, et olen sarnaselt raamatu autoriga julgenud oma töös minna loovuse abil tavapärastest piiridest kaugemale. Tänan dr Steven Eisenbergi, kes tuletas mulle taas meelde, kuhu ja kelle juurde ma päriselt kuulun.

– Inna Narro-Taimsaare,
MA, kliiniline psühholoog,
raamatu „Kui aega on jäänud vähe…
Psühholoogina elu ja surma piirimail“ autor

Kui saad vähidiagnoosi või saab selle keegi su lähedane, paiskub kogu elu segamini. Läbima tuleb hakata vähiravi okkalist kadalippu ning tahes-tahtmata seisad silmitsi surmamõtetega. Sa tead, et vähiravi on hüppeliselt arenenud ja et sul on lootust aega juurde saada, remissiooni jõuda või täielikult paraneda – aga sa tead ka, et nii ei pruugi minna. Sa vajad lisaks ravile palju toetust, mõistmist ja kaastunnet. Mitte ainult oma perelt, vaid ka arstidelt. Meie meditsiinisüsteem on üles ehitatud aga nõnda, et arstidel on patsiendiga suhtlemiseks väga vähe aega. Pärast esimest visiiti järgmistel kordadel protseduure tegema tulnud patsiendile saab sageli osaks vaid 5 minutit. Dr Steven Eisenberg peab tohutult oluliseks seda aega leida – ta tunneb siirast huvi inimese, mitte ainult ta haiguse vastu.
– Leelo Laurits, toimetaja