Lugemisnurk | Kaire Vilgats: Olen tundnud, mis on depressioon ja olen veendunud, et sellest tuleb rääkida

Katkend Kaire Vilgatsi ja Dagmar Oja raamatust “Ilusad suured tüdrukud”

Depressioonist

Kaire: “Olen tundnud, mis on depressioon ja olen veendunud, et sellest tuleb rääkida, et hädasolija teaks seda ära tunda ja abi otsida, et süvenemist ära hoida.”

Depressioon on püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet. Arvatakse, et iga viies inimene põeb elu jooksul depressiooni. Depressioon võib tekkida igaühel, sõltumata vanusest, soost, rahvusest, haridusest, ametist või jõukusest. Depressioon haarab inimest tervikuna, võttes kogu elujõu, energia, huvid, lootuse, kõike nähakse ainult negatiivses valguses. Eestis on depressiooni levimus viimastel aastatel läbiviidud uuringute järgi olnud 5,6% – see tähendab, et uuringu toimumise ajal oli Eestis depressiooni käes kannatavaid inimesi ligikaudu samapalju, kui on Pärnu, Viljandi ja Rakvere linnas kokku elanikke – umbes 75 000.*

Kaire: “Minul on olnud paar raskemat episoodi. Valdavalt on selle n-ö “hoo” päästikuks ikkagi vahetult elus toimuv, ja see on mõjutatud minu kohta lapsepõlves ja hilisemas elus antud hinnangutest ja arvamustest. See pole küll ainus põhjus, kuid on siiski vundamendimaterjaliks, millele see haigus ennast üles ehitada saab.

Kõige aluseks ongi “mina ise”, millele ei suuda asu anda. Tundub, et tahan ära kaduda, et seda keha ja valu mitte tunda. Ma ei taha olemas olla. Mul pole mingit soovi, unistust ega mõtet midagi teha, ei taha juua, süüa ega kellegagi rääkida. Kõige valdavam on oma valus “praadimine”. Kuigi kogu teema käib selle ümber, et ma tundun olevat maailmale ebavajalik, pole see siiski lihtsalt üks mõte, mis peas ketrab, vaid kogu keha valdav teadmine, mis valuks on moodustunud. Samas pole see valu aktiivne, vaid tuim – kogu keha ja mõistust halvav, nii et vaid voodis teki all saab olla. Siis ei taha ma telefonis skrollida ega telekat vaadata, sest kõik, mida kuulen või näen, teeb valu. Ma ei taha ega suuda midagi.

Seekord jõulude ajal, kui mind tabas raske depressioonihoog, võttis laste isa lapsed ja läks kodunt ära, et saaksin ennast välja puhata ja turgutada. Ega temagi teadnud, mis lahti on. Ta võttis ühendust minu psühholoogiga, kes hakkas tasa ja targu uurima, mida tunnen ja kuidas läheb. Psühholoogi oskused rääkida nii, et minu olukorda parandada, on hämmastavad. Kuigi kogu protsess kestis kolm päeva, oli kindlasti tähtsaim osa sellest väljatulemisel just tema toetus ja abi. Õnneks ma sain seekord üksi kolm päeva lihtsalt voodis olla. Ühel momendil pidin hakkama aga uueks keikaks valmistuma. Kuigi tundsin, et ei taha ega viitsi, joonistasin ikkagi näo pähe ja läksin sita enesetundega kohale. Teadsin, et ei saa esinemist lihtsalt ära jätta. Laval tundsin äkki, kuidas uus äge energia hakkas minusse voolama. Esinemisel saan tavaliselt palju uut energiat, aga pean seda ka endast välja andma. Toimub energiavahetus. Õppisin sellest kogemusest, et isegi madalseisus ei tohi elamist vältida. Tuleb minna inimeste sekka, liikuda. Siis enesetunne paraneb.”

Kaire: “Kuigi minu depressioonihoog möödus seekord kolme päevaga, on olemas väga raskeid depressioonijuhtumeid, kus inimesed oma elu ka lõpetavad. Mina tean, et minu depressioon ei tipne kunagi enesetapuga – kuigi see mõte on ka minul rasketel hetkedel peast läbi käinud -, kuna mul on fookus, mis seda teha ei lase: lapsed! Paljud depressioonis inimesed on üksikud või tajuvad üksildust haigushoo jooksul ja siis võib elamise eesmärgi puudumine neile määravaks saada.”

Peaasi.ee depressiooni põhjustest: “Depressioonil ei ole ühte kindlat põhjust. Depressioon võib tekkida üldse ilma kindla põhjuseta või ei oska inimene seda põhjust ise teadvustada. Tavaliselt on depressioonil mitmeid põhjuseid korraga ja need soodustavad haiguse teket. Depressioonil võivad olla emotsionaalsed ja psühholoogilised põhjused, näiteks pikaajaline stress ja trauma. Mõned inimesed on vastuvõtlikumad stressirohketele elusündmustele. Oluline osa depressiooni tekkel on lapseea läbielamistel nagu näiteks vanemate kaotus, armastuse ja läheduse puudumine, muu isiklik kaotus ja lein. Elukeskkond ja -kogemused võivad samuti olla riskiteguriteks, näiteks toetuse puudumine, stressirikkad olukorrad. Liigne emotsionaalne tundlikkus, negatiivne mõtlemine, passiivne käitumine ja liigne perfektsionism võivad kaasa aidata depressiooni kujunemisele.” Hea on teada, et depressioon on ravitav nii psühhoteraapia kui ka medikamentide abil.

Kaire soovitus inimestele depressiooni korral: “Kui sul on depressioon, siis räägi oma muredest inimesele, keda usaldad ja kes saab sind aidata abivõimaluste leidmisel! Kui sinu sõbral või tuttaval on depressioon, siis püüa tema jaoks lihtsalt olemas olla, temaga rääkida, olla tema läheduses, viia talle süüa, vaikselt välja kutsuda või teha midagi muud talle sobivat. Aita tal professionaalset abi leida, kui ta seda vajab. Ole lihtsalt olemas! See võib väga palju aidata.”

Kuidas sa pärast ränka depressioonikogemust oma vaimset tervist hoiad?

Kaire: “Praegu tegelen spordiga nii palju kui võimalik ja kui hakkan täheldama märke, et depressioon võib jälle ligi hiilida, tõttan jalutuskäigule või kuhugi, kus on sõbrad ja turvaline keskkond. Väga tähtis on minu jaoks mitte jääda sellisel hetkel üksi. Õnneks on minu vaimne tervis oluliselt paremas seisus tänu füüsilisele liikumisele ja psühholoogi külastamisele.”

Kaire: “Netikommentaare ma oma vaimse tervise huvides enam kunagi ei loe. Ükskord lugesin ja kahetsen seda. Rohkem enam ei loe. See oli mulle šokk. Olen ka põhimõtteliselt “maatüdruk” ja arvan, et inimesed on tegelikult oma olemuselt head, aga nad lihtsalt ei oska taktitundeliselt käituda. Kui ma nägin, kuidas täiesti võõrad inimesed võivad minu kohta (halvasti) öelda, siis mul läks suisa süda pahaks ja olin mitu kuud emotsionaalselt halvatud. Hiljem mõistsin, et ma tegelikult üldse ei teadnudki, kes need kommenteerijad olid, kelle arvamust ma lugesin. Ma ei teadnud ka seda, mis põhjusel nad nii ütlesid ja millist isiklikku frustratsiooni välja elasid. Nägin, et inimestes on peidus palju labasust ja kurjust ja nad avaldavad arvamust teemadel, millest nad ise midagi ei tea. Enamasti teevad nad seda anonüümselt, sest sellisele roppusele oma nime alla kirjutada ei julge. Kuigi meil on arvamusvabadus ja igaühel on õigus teisest ka halvasti arvata, jääb tihti mõistmatuks, mis on sellise sapi pritsimise tõeline eesmärk. Tagajärg on aga alati teise kahjustamine ja solvangute adressaadi hinge sandistamine. Kahjuks pole pärast kõikvõimalikke internetialaseid tiigri- ja kvanthüppeid avaliku laimu ja solvamise eest enam keegi kaitstud, sest inimloomus pole muutunud. Kui igaüks võtaks vastutuse oma isiklike mõtete, tunnete, sõnade ja tegude eest, oleks maailm palju parem paik!”

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaire Vilgatsi ja Dagmar Oja raamatust “Ilusad suured tüdrukud”.

Kaks maailma: üks glamuurselt särav – Eurovisiooni laululava rambivalguses publiku imetleva tähelepanu keskpunktis; teine – alateadlikud enesehävituslikud käitumismustrid ja hingeline ebakindlus, mis kaitsvate koduseinte vahel varjus.

Kaks naist, Kaire ja Dagmar – üle Eesti kuulsad särtsakad bäkilauljad, volüümikate kehadega hellahingelised naised ja andunud emad, kes on oma naiseliku olemuse ja kaaluka keha aktsepteerimise teekonnal omandanud meedia abil omamoodi ikooni tähenduse. See on avameelne lugu kahe silmapaistvalt andeka suure tüdruku eneseotsingutest muusikas ja igapäevaelus.