Maailmakuulus õpetlane ja teadlane ning dalai-laama õpilane Robert Thurman jututas Roy Striderile inimkonna ja planeedi tulevikust, segaduses ja ärevuses inimmeelest, nihilistlikust materialismist, Ameerikast, Hiinast, Venemaast ja paljust muust huvitavast.
Robert Thurmani on nimetatud üheks Ameerika Ühendriikide 25st mõjukamast isikust. Thurman on maailmakuulus ameerika teadlane, kirjanik ja õpetlane, mitmete budistlike tippteoste autor, Tema Pühaduse dalai-laama õpilane, endine budistlik munk ning viie lapse, sealhulgas tuntud näitlejanna Uma Thurmani, isa. Ta on tuntud ka koos näitleja Richard Gere’i ning helilooja Philip Glass’iga Ameerika Ühendriikide Tiibeti Maja asutajana.
Roy Strider on eesti kirjanik, kolumnist, rändur ja sotsiaalse õigluse aktivist, Tema Pühaduse dalai-laama õpilane, Eesti ökoriigi idee levitaja ning liikumise materialism. Seda võiks kutsuda ka nihilistlikuks materialismiks. Ja see võrgutab inimesi, sest materialism annab häid võimalusi inimestele mateeria elementide füüsiliseks manipuleerimiseks ning seeläbi eriliste efektide loomiseks. Aga tegelikkuses ei tea nad, millega nad manipuleerivad ning seetõttu langevad nad selle tegevusega enesehävituslikele radadele. Nii et see psühhoos… ja see on iidne psühhoos, see pole lihtsalt mingi kaasaja nähtus. Ja nagu ma ütlesin, sellel on kaks vormi: üks on holistiline ja absolutistlik-teistlik… seal võivad olla teismi vormid, mis ei mõtle, et jumalik on elust lahutatud. Ja võivad olla ka materialismi vormid, mis võivad arvata, et nad lubavad ka meelel eksisteerida. Ja seeläbi, hirmust tagajärgede ees, piirata materialistliku käitumislaadi hävituslikkust, ja ka tähelepaneku tõttu, et aja ja ruumi lõpmatuses ei ole piiri arengule, mida on võimalik töö kvaliteedis teha. Seal olemas mõlemad, nii positiivne kui negatiivne motivatsioon, alates hetkest kui sa tunned end täielikult ühendununa põhjuse ja tagajärje seadusega… Selles, kuidas sa elad, mida sa teed ja kuidas sa mõtled.
Niisiis, see ongi segadus, mille me (inimkond) peame selgeks tegema. Ja tegelikult, Aasia maailmavaated on selles plaanis paremad kui materialistlik maailmavaade. Nad on rohkem võimelised aitama või panema meid maailmaga ühendununa tundma. Mõned pärismaalaste maailmavaadetest on samuti (selleks) eelistega, kuid sealsamas ükski maailmavaade ei muuda iseenesest elusolendi peamist eksiarvamust, mis paneb ta iseendast mõtlema kui millestki ülejäänud universumist eraldatust. Taolise arvamuse kohta sa võid öelda, et see on psühhoosi juurteks. Parim teraapia või ravi selle põhjuse vastu on muidugi Buddha poolt jagatu, või ka Jeesus, Muhammed, Krishna… nagu sa tead, kõik need inimkonna suured vaimsed õpetajad töötasid selle, ütleme, teraapia kallal. Niisiis, see on valiku küsimus religioonide vahel ja see ei tähenda kindlasti, et budism on parem religioon, kuna inimene võib olla religioosne budist ja samal ajal psühhootiline või siis võib olla mõne muu religiooni järgija ja samas materialist. Tegelikult on võti selle teraapia kasutusviisis. Kasutusviisis, mille tulemusena saaks välja murda moonutatud või väärast kujutluspildist nagu oleks isik lahutatud universumist ning milline kujutluspilt meil on tekkinud teatud sorti hirmust selle ühenduse ees – võime ka öelda – ülitundlikusest, mis tekitab vajaduse pageda säärasesse psühhootilisse hoiakusse. Et ma justkui ei olegi tegelikult siin, järelikult võin teha kõike, mis pähe kargab.
S: Hirm… nagu näiteks hirm maavälise elu ees?
T: Nojah, pole vahet, mille… see on hirm vastastikuse seotuse ees, see on tegelikult hirm piina ja kannatuste ees. Inimesed tunnevad hirmu piina ees, mingi erakordse kannatuse ees. Niisiis, see ongi vastus. Me peame endid muutma, et olla vähem hirmunud eluga seotuse ees. Ja meessugu on enamasti selles olukorras kehvemas seisus kui naissugu. Naissugu tunneb loomulikult, bioloogiliselt end rohkem eluga seotuna. Seega peaks meessugu tõstma naissugu võrdsele alusele ning naissoolt selle (eluga) ühenduse kohta rohkem õppima. Kultuurid, milles naissugu on kohutavalt allasurutud ja meessugu väga võimas, on tõeliselt ohtlikud ning me peame töötama selle nimel, et neid aidata. Samuti ka mehed sellistest kultuuridest kalduvad olema (teiste meestega võrreldes) ohtlikumad.
S: Kultuuri asjus… Rahulik meel ja meie kapitalistlik süsteem, niinimetatud tarbimisühiskond. On see sinu arust oksüümoron või mitte? On see nonsens? Kuidas sobitada kokku rahulikku meelt ja tarbimisühiskonda…
T: Oh… hüva. Rahulik meel ei ole tarbimisühiskonna jaoks hea asi, sest rahulikku meelt ei saa eriti lihtsalt rahuldamatuks muuta. Seetõttu need, kellel tegelikult on rahulik meel, ei muutu nii lihtsalt tarbimisühiskonna ohvriteks. Seetõttu tarbimismeedia, korporatiivne meedia ei julgusta rahulikku meelt. Pigem julgustab ta rahuldamatut meelt, et inimesed ostaksid igat sorti asju enda kaitseks ja endale naudingute tekitamiseks. Niisiis ei taha nad, et sul oleks rahulik meel ning kui sa ei tee just erilisi jõupingutusi rahuliku meele saavutamiseks, siis tunned sa end kogu aeg erutatu ja vilkana… olles tarbimismeedia ohver. Nagu näiteks ajalehed…
S: Jaa… (mõlemad naeravad).
T: Kas sa kirjutad ajalehte?
S: Ma kirjutan kolumne aga mitte kogu aeg. Vahest teen ka mõned intervjuud. See on rohkem nagu hobi.
T: Jaa, saan aru.
S: Miks sa alustasid ja kuidas lõpetasid oma elu budistliku mungana?
T: Ma alustasin, sest kui ma avastasin selle teraapia… Teraapia, mitte religiooni. Ma ei olnud religioosne, kui aus olla. Ma olin rohkem huvitatud Heideggerist ja filosoofiast… Nietzsche jne, tead… kogu see rida kuni tagasi Platonini välja. Ja ma ei olnud religioonist üleüldse huvitatud, ma olin religioonivastane, ilmalik. Teisest küljest tundsin ma selles haridussüsteemis emotsionaalset tasakaalutust, eriti meesterahvaste võrdlemise tavas, kes peavad seetõttu palju üksteisega võistlema. Ja kui ma selle (teraapia) avastasin, tahtsin ma sellele täisajaga pühenduda. Budistlik munk peab kogu aeg ka õppima – mitte ainult mediteerima, aga ka õppima. Õppima ja mediteerima. Ning Tiibet on säilitanud selle õppetöö sellisena nagu see oli iidsetel aegadel Indias. Tiibet ja Mongoolia on ainsad kohad, kus see vana India formaat täielikult edasi eksisteeris. Teised niinimetatud budistlikud riigid või maad kandsid küll teatud budistlikku kultuuri, kuid nad ei pühendunud sellisel määral õpingutele vaid panid rohkem rõhku religioossele poolele. See oligi minu põhjus.
Ja minu algne õpetaja ütles, et see (edasine mungaelu) ei töötaks minu puhul, sest ma ei leiaks oma eluviisile oma kultuuri seast toetust. Aga ma ei kuulanud teda, sest ma olin, hehee, alles oma kahekümnendates eluaastates, seega ma astusin selle sammu ja hakkasin mungaks. Ja… dalai-laama on alati lahke, ta … tead küll… aitab sind, kui sa palud… ning nii see läks. Aga siis ühel hetkel olin ma tagasi Ameerika Ühendriikides ning taipasin, et “Hei! Ma pole tiibetlane!” ning mitte ainult seda, vaid et ka Tiibetit pole enam olemas sellisena nagu varem, välja arvatud eksiilis. Ja et ma ei saa tegelikult kusagilt toetust, et elada mungana, siin pole minu jaoks kohta. Seega, lääne ekvivalent mungale on ülikooli professor. Seetõttu pidin ma minema tagasi ülikooli, et olla professor ning tagasi ilmalikku maailma, kuna ilmalik olla oli minu jaoks parem. Seega ma loobusin oma mungatõotustest ja kõik tegelikult nõustusid minuga, vaid mõned inimesed olid pahased, kuniks nad taipasid, et polnud mingit võimalust, et ma oleksin edasi munk olnud.
Ma tahan veel öelda ühte asja. Ja see oleks, et kloosterlik elustiil iseenesest on hea antidood militaristlikule elustiilile, mis on teatud sorti sisemine militarism või militantne vaade. Ja tõepoolest, on palju õppetunde, mida tuleks naistelt õppida ja mida me peaksime tänapäeval tegema. Ja seetõttu oli see hea minu budistlikule haridusele, minu teraapiale, et sain õppida juurde ka oma naiselt ja oma lastelt, mida ma võibolla poleks olnud suuteline tegema vaid ise kloostris õppides ja mediteerides. Seetõttu ma arvan, et see oli veel üks aspekt. Kuigi, teisest küljest, kuna nii paljud maad tänapäeva maailmas on mõjutatud militarismist, siis ma toetan inimesi, kes on mungad, olgu siis budistlikud või kristlikud, vahet pole, millist sorti.
S: Militarismist ja sõjalistest manöövritest… Meie väikene riik Eesti tunneb teatud sorti rahutust…
T: Jah, loomulikult!
S: … kuna idakaare ilm on alates eelmisest kevadest tormine. Milline on sinu vaatenurk, milline on parim tee, kuidas kehva ilma ja ebameeldivad sündmusi inimese elus üle elada?
T: Nojaa. Budismis on vägivallatuse põhimõte väga püha. Seal on luba end kaitsta kui sind rünnatakse, aga oluline selle juures on tegutseda vihkamise või raevuta, isegi vägivaldse vaenlase vastu. Sest kui sa võideldes sured, siis surra raevu ja vihkamisega oma meeles – see on halb asi. Seetõttu, kui keegi peab end kaitsma, siis on parem jääda vägivallatuks, kuid seejuures tugevalt vastu panna. Rahvusvaheliste suhete järgi loetakse õigeks, et kui riiki rünnatakse ja sel riigil on jõudu enda kaitsmiseks, siis tuleks seda teha. Aga kui seda jõudu ei ole, siis ei tuleks (end jõuga kaitsta). Sest see muudab vallutaja veelgi tigedamaks, kui mõned ründajad tapetakse. Ja kui puudutada Tiibeti käitumist tänases maailmas…
Siis paistab, et mõningad tänased maailma liidrid ei austa omaenda rahvast, sest mitte ükski inimene tänapäeva maailmas ei soovi vägivalda. Keegi ei soovi sõda. Sest igaüks teab päris hästi, et sõda on jõhker nii võitjale kui kaotajale. Sõjalist võitu ei ole enam olemas, sest relvade jõud on liiga suur. Ja sellest hoolimata on mõned juhid, kes tahavad oma rahvast viia tagasi vanamoelisesse aega – tuleme tagasi viimase küsimuse juurde – kes tahavad vanu aegu. Ja see on tõesti väga õnnetu lugu. Kuid minu lahendus näiteks oleks, et praegune mõningate juhtide ja Euroopa Liidu, või ütleme – NATO vaheline stress … häda on selles, et igaüks peaks olema Euroopa Liidu liige. Miks ei võiks Venemaa lihtsalt Euroopa Liiduga ühineda ning seal oma äri teha, elust rõõmu tunda, head majandust nautida ja… ja mõned inimesed võivad olla oligarhid. Poliitilise diktaatori formaat on tõeliselt ajast ja arust ning samamoodi militaarriik, kus kõik on sõjaväe poolt kontrollitud, on ajast ja arust. See on ajast ja arust Ameerikas, see on ajast ja arust Venemaal, samamoodi Hiinas, kuid ometi on veel mõned riigid, mis opereerivad selle 20. sajandi mudeliga – mingisuguse militaar-dominantse, ütleme, KGB, CIA…
Ameerika on sama kehv, ma ei süüdista ainult Venemaad ega ainult mingit kindlat isikut. Ma süüdistan kõiki neid, kes on 20. sajandi mõtteviisi kinni jäänud ning ei soovi õppida oma naistelt või sõpradelt ning valida armastust, rõõmu ja rahumeelsust võimu, domineerimise ning nendest tuleneva rahutuse asemel. Kui sa tunned rahutust, siis usu mind, ükskõik kes, kes sooviks sind vallutada, hakkab end samuti rahutuna tundma. Ja nad tunnevad: “Ma ei saa selle tundega elada, ma pean selle teise koha ära vallutama”. Isegi kui neil on juba piisavalt, isegi kui nad ei suuda enam kogu praegust territooriumit kohati kontrollidagi.
Seega, neil on valik. Igaühel on. Valik armastuse ja jõu vahel. Ja tegelikult, armastus on jõust jõulisem, kui nad seda taipaksid. Seda on mõnede inimeste jaoks raske taibata, kuna nende ideoloogia ütleb, et armastus on nõrk, kuid vägivaldne jõud on võimas. Seevastu teadmine meie planeedi sees ütleb, et armastus on vägivallast võimsam. Me lihtsalt peame ise see armastuse jõud olema, hoolimata sellest, kas viibime haavatavas olukorras või mitte. Me peame sellest pidepunktist kinni hoidma. Ja varem või hiljem jõuavad kõik sellesama tõdemuseni – võibolla sammuga edasi ja kahega tagasi, seejärel kahe sammuga edasi ja ühega tagasi – meie planeet on just sellises olukorras, kuid loodame, et…
Paljud budistid imetlevad Obamat, kuigi Obama on militaristliku ühiskonna kasvandik, kuna Ameerika on õnnetuseks väga militaristlik. Ja kuigi ta on selle ühiskonna kasvandik, on tema instinktiks mitte olla selline. Ta tõmbas väed välja Iraagist, kuhu minek oli inimsusevastane kuritegu. Ta tõmbas väed välja Afghanistanist, kuhu minek oli küll natukene mõistlikum, kuna nad toitsid terroriste, kuid seda riiki ei oleks iialgi tohtinud okupeerida. Ei oleks tohtinud iialgi sinna jääda. Niisiis ta tõmbas mõlemast kohast väed välja. Ta ei lähe kuhugi mujale, Süüriasse vmt. Ja see on hea. Ning ta tahab läbirääkimisi ja dialoogi inimestega, see on parim. Ja teate, teil on imetore riik, ma ei tea sinu riigist just väga palju, kuid ma imetlen teie riiki. Igaüks siin räägib kolme keelt, miinimumina, kui mitte rohkem. Ja siinsed inimesed oskavad vene keelt, mis on ilus ja imeline keel, te räägite inglise keelt, mis on imeline keel koos oma kultuuriga, seega on (siinsed) inimesed vastupidavad ükskõik millisele poliitilisele korraldusele. Ja loodetavasti… mina küll ei arva, et keegi tahaks tõesti tegelikult minna tagasi 20. sajandisse kõige ja kõigi vastu peetava sõjaga. Seega ma arvan, et teil on turvaline tulevik. Aga te lihtsalt püüdke olla õnnelikud ja seejärel püüdke ka eksportida oma õnnelikkust ja ärevusepuudust.
Uuri ka Roy Strideri kodulehte www.kulgemine.ee ja Väikese Tiibeti mediatsioonireisi kohta 17.06 – 4.07
