Pohlad kasvavad kuivades nõmmemetsades ja rabaservadel. Kui hilissuvised jahedamad ilmad saabuvad, jõuab pohlade hooaeg haripunkti. Praegu on juba metsaalused küpsetest punastest marjadest tulvil.
Vaatamata hapule maitsele on pohlades rohkesti suhkruid, maksimaalselt kuni 10-12%. Erinevatest suhkrutest on pohlades kõige rohkem fruktoosi, mis teadupärast on kõige magusam suhkur. Marjade hapu maitse tuleneb erinevatest orgaanilistest hapetest. Ehkki koguseliselt on neid vähe (kuni 2%), suudavad sidrun-, õun-, oblik-, äädik-, bensoe- ja ursoolhape edukalt suhkrute magusa maitse varjutada ning endid maitseaistingutes esile tõsta.
Lisaks suhkrutele ja hapetele sisaldavad valminud pohlad veel ka valke ja minimaalselt rasvu. Mikrotoitainetest on pohlades erinevaid vitamiine, neist olulisem on vitamiin C, ehkki seda on võrreldes teiste marjadega suhteliselt vähe, samuti on palukates karotinoide ja bioflavonoide. Sellega pole pohlamarjade koostisosade loetelu kaugeltki mitte ammendatud, olulisel hulgal on viljades erinevaid kiud-, park- ja värvaineid ning mineraalühendeid. Mainima peab sedagi, et pohlades on mitmeid glükosiide, mil on bioaktiivne toime. Vaatamata rikkalikule koostisele on pohlad suhteliselt lahja suutäis – 100g marju annab sööjale 50-60 kilokalorit.
Pohl toidab ja ravib
Põhjamaade rahvaste ajaloos hoidistati pohli juba ammustel aegadel. Sellise auväärse tähelepanu olid pohlamarjad auga väljateeninud. Esiteks, tänu bensoehappe kõrgele sisaldusele säilisid pohlad hästi ka kõige lihtsamates tingimustes, näit tünnis veega ülevalatult.
Teiseks, tänu heale säilivusele olid pohlad talveperioodil põhjamaade elanikele märkimisväärseks vitamiiniallikaks.
Kolmandaks, pohlad hõlbustavad ühtlasi ka seedimist ja soolestiku talitlust. Oluline on seegi, et pohlamarjadel on teatud ravitoime näiteks reuma ja liigestehaiguste, seedehäirete ning hingamisteede haiguste tohterdamisel. Tänapäeval tehakse pohladest keediseid ja moose, samuti toor- ja vesihoidiseid. Populaarne on ka pohlamahl, mida saadakse tavaliselt marjade keetmisega.
Pohla visiitkaart – bensoehape
Pohlade kõige tuntumaks koostisosaks ehk nii-öelda visiitkaardiks on bensoehape. Bensoehappel ja tema sooladel on nii mikroobe hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Kõnealune hape ja tema naatrium-, kaalium- ning kaltsiumsoolad toimivad mikroobidele eriti tõhusalt madalatel pH väärtustel ehk happelises keskkonnas. Siit ka põhjus, miks hapud pohlahoidised väga hästi säilivad.
Sissesöödud bensoehappest (olgu see looduslik või sünteetiline) vabaneb organism maksa kaasabil. Just maksas toimub ühendi muundumine hipuurhappeks. Kehtib lihtne seos: mida rohkem bensoehapet või selle soolasid sööme, seda intensiivsemalt toimub maksas ka hipuurhappe süntees. Oluline on arvestada seda, et normaalolukorras kindlustab maks ööpäevas 0,5-0,7 g hipuurhappe sünteesi ja eraldumise meie organismist.
Bensoehappel on põletikuvastane toime, kuid see avaldub küllaltki suurte koguste sattumisel organismi. Selleks peaks päeviti sööma pohli lausa sadades grammides. Bensoehappe liig mõjub organismile kahjulikult. On andmeid, et ühekordselt sissesöödud 1-2 g päevakogused ei põhjusta veel kõrvaltoimeid. Võrdluseks olgu mainitud, et sellise koguse bensoehapet saame siis, kui sööme korraga umbes kilo pohli.
