Vilen Künnapu: Arhitektuuri olemusest

Arhitektuur ei ole pärit siit ilmast. Arhitektuuri olemus paikneb teispoolsuses. Tänapäeva inimestel on blokeeringud peal ja neile ei ole antud pääsu teistesse dimensioonidesse. Ainult üksikud sensitiivid, teadjamehed, mungad ja nn hullud omavad juurdepääsu loori taha.

See, mis oli, on alati olnud.
See, mis on, on alati olnud.
See, mis tuleb, on alati olnud.

Louis Kahn

Kujutan asja ette nii: nagu inimesedki, omavad universumi jõujoontega tihedalt koostööd tegevad templid, stuupad, mošeed ja püramiidid kõrgemat teadvust. See tähendab, et selline ehitis on kui peegeldus teispoolsuses olevast kujundist. Sellised arhitektuursed kujundid on tähtsad universumi ehituse osad. Planeedile Maa ehitavad neid meediumitena toimivad preester-arhitektid, kes on alati eksisteerinud. Need on teadjamehed, kes omavad hiigelsuurt intuitsiooni ja sidet Allikaga. Võttes vastu kõrgemalt jõult saabuva projekti, joonistab taoline arhitekt selle visiooni üles ning paigutab õigesse kohta. Järeletehtuna mõnes suvalises kohas taolised ehitised energeetiliselt ei tööta.

Energeetilist hiigeljõudu omavad kõik kolm Giza püramiidi Egiptuses, samuti mitmed Niiluse ääres paiknevad templid nagu Horuse tempel Edfus, Krokodilli tempel Kom Ombos, Khnumi tempel Esnas, Philae tempel Isises ja Abu Simbeli kaljutempel. Huvitaval kombel on viimasel tugev energeetika ka vaatamata hiljutisele paigastnihutamisele (tempel tõsteti mitukümmend meetrit kõrgemale pärast Assuani paisu rajamist – toim.).

Nimetatud pühade ehitiste energiavälja koges allakirjutanu hiljuti. Ka mullusügisesel reisil Itaaliasse kogesin mitut ülima energeetikaga objekti, millest tuleks nimetada Rooma Pantheoni ja sama kujundi “teistkordse ilmumise” tulemusel valminud Andrea Palladio poolt projekteeritud Villa la Rotondat Vicenzas. Tallinnas on tugeva energiaväljaga Oleviste kirik, Aleksander Nevski katedraal ja elektrijaama korsten Kalamajas.

Tänapäeva arhitektuurist näiteid tuues tuleb eelkõige nimetada Louis Kahni töid nagu Rahvuslik assamblee (Dacca, Bangladesh), Kimbelli kunstimuuseum Fort Worthis (Texas, USA), raamatukogu Exteris (New Hampshire, USA), dr Salki instituut (San Diego, USA), Perekonna Planeerimise Keskus (Katmandu, Nepaal), Juhtimisinstituut (Ahmedbad, India). 1901. aastal Saaremaal Kuressaare linnas sündinud Louis Kahn ongi parim näide eelpoolmainitud preester-arhitektist. Aastal 1906. emigreerub ta perega USA-sse, võttes Eestist kaasa Saaremaa pühaliku atmosfääritunnetuse ja Kuressaare lossi kujundi, mis sööbis tema mällu “arhitektuuri olemusena”. Vaadeldes Kahni ehitiste põhiplaane, on need kõik otsekui töötlused Lossi massiivsest ruudukujulisest kujundist. Aastal 1928 külastab Kahn 27-aastasena uuesti sünnilinna, kus ta veedab sugulaste juures umbes kuu. Arvatavasti täienevad siin lapsepõlvemälestused arhetüüpsest lossist ja Kuressaare metafüüsilisest miljööst.

Ameerikas elades töötas Kahn välja metakeele, millega ta kirjeldas oma töid. Pragmaatilisele õhtumaalasele jäi tema põhisõnum arhitektuuri pärinevusest teispoolsusest tõenäoliselt arusaamatuks. Sellele vaatamata avaldas ta oma maagilisusega Ameerika arhitektuuri olemusele tohutut mõju. Tõelise tunnustuse sai ta aga Indias ja Bangladeshis, kus ta tunnistati suureks vaimseks guruks ja joogiks.

Ka mehhiko arhitekti Luis Barragani ja vene arhitekti Konstantin Melnikovi tööd peegeldavad sagedust, mida omavad muistsed templid. Melnikovi töödest on eriti mõjukad arhitekti enda kahe lõikuva silindriga elamu, mida autor kirjeldab kui välku keset Moskvat. Samuti Russakovi-nimeline töölisklubi Moskvas, mis on erakordse dünaamikaga arhitektuuriteos. Luis Barragani töödest tuleb nimetada ajatuna mõjuvaid eramut Los Clubas ning kabeli- ja konvendihoonet Mexico Citys. Nii Louis Kahn, Konstantin Melnikov kui Luis Barragan olid sügavalt religioossed tänapäeva arhitektid.

Mehhiko indiaanlase, teadjamehe Epifanio Ramirezi jutu järgi on arhitektuur alati jaotunud preestrite arhitektuuriks ja sõdalaste arhitektuuriks. Inkade ja maiade juures õpetati arhitektuuri kahes kohas: templiarhitektuuri preestrite koolides, kõike ülejäänut, millesse kuulusid nii teatrid, koolid, elamud kui ka muusika ja poeesia, õpetati sõjakoolides. Niisiis said ajatud teispoolsusest pärinevad ehitised arhitekti preestrite juurest, ülejäänu loojateks kujunesid aga sõjakoolide kasvandikud.

Tänapäeva arhitektuuris kasutatakse üht ja sama arhitekti mõlema pooluse juures, kuid see on viga. Kiriku projekteerija peab olema pühendunu, kelle võimed on kontrollitud – ainult siis hakkab tema ehitis tööle.

Loomulikult tuleks pühaduse elementi kasutada ka muus arhitektuuris peale kultusearhitektuuri.

Heaks näiteks on siinkohal indiaani tipi, mis ülitäiusliku ehitisena on kohandatav nii elamuks kui pühakojaks. Ka juba mainitud Palladio Villa la Rotonda või Kahni assambleehoone Dhakas on oma olemuselt pigem pühakojad. Võib ka nii arutleda, et vaimselt arenenud ühiskondades on kõik ehitised pühad.

XX sajandi õhtumaa arhitektuur on oma põhiolemuselt materialistlik, peegeldades ühiskonna füüsilise kasule rajatud olemust. Üksikutele andekatele objektidele vaatamata on selline arhitektuur destruktiivne, juurtetu nii planeedi Maa kui kogu universumi suhtes. Vähesed õnnestunud ansamblid on kui eelkäijad uuele, vaimsusele rajatud arhitektuurile.

Aeg on aga muutumas, üha rohkem inimesi on leidnud või leidmas endale kõrgema jõu substantsi. Homne arhitektuur saab olema harmooniline ja positiivne. Sellises ühiskonnas ei ole arhitekt ennast maksma panev superego, vaid bambusetoruke Allika ja Maailma vahel, anonüümne Looja teenija, midagi taolist nagu keskaja templiehitajad või Lemuuria preester-arhitektid. Arhitektuuri hakkavad määrama teadjate poolt paika pandud pühamud (energeetilised keskused), kõik muu hakkab nendest objektidest lähtuma. Pühamud on kui päikesed, mille ümber tiirlevad taevakehad. Nii on arhitektuuri tehtud aegadest aegadesse. Ja nii saab see olema ka tulevikus. See ongi arhitektuuri olemus.

 

Vilen Künnapu

Ilmunud ajalehes Epifanio 2/2005

 

 

 

 

Seotud