Vestlus pudelikorjajaga

Selles korteris elab üksik vanem mees. Igal hommikul ja õhtul jalutab ta ükshaaval läbi kõik asumi prügikastid ning korjab kokku märgistusega pudelid: need, mida pole viitsitud automaati viia ja on siis lihtsalt üldprügisse visatud, ning samuti need, mis pudelikorjajate jaoks spetsiaalselt kasti kõrvale maha poetatud.Juba kaugelt on näha, et alkohol ja haigused on seda taati halastamatult purenud. Ta liigub väga vaevaliselt, kahe kepi toel ja kergelt võnkuval sammul. Tema nägu on muhklik ja paistes, ninaselg sisse vajunud. Kui temast lähemalt mööduda, hoovab ninna tugev viina- ja pesemata riiete lehk. Ent õnnetule saatusele vaatamata pole ta minetanud tähelepanelikkust kaasinimeste suhtes. Tänaval tervitab ta vastutulijat ikka sõbraliku naeratuse ja käeviipega.