Veelinnud ei vaja sügisel ja talvel lisatoitu

• Meil talvel esinevad veelinnud on rändlinnud ja looduslikes tingimustes lisatoitu ei vaja.
• Veelindude toitmine teeb neile enamasti halba, mitte head. Sai ei ole linnutoit!
• Kui linnud on tõesti hädas, helista keskkonnainfo lühinumbril 1313.

Peaaegu kõik talvel asulatesse jäävad veelinnud kuuluvad ainult kahte liiki: kühmnokk-luik ja sinikael-part. Mõlemad on meil pesitsejad ja läbirändajad, kes talveks lendavad edela või lõuna poole. Osa linde jääb meile ka talvituma, otsides toitu madalast rannikuveest ja lahtistest veekogudest. Veekogude külmudes liiguvad nad lahtise veega mererannikule või lendavad kaugemale edela või lõuna poole. Looduslikes tingimustes ei ole veelindudel talvist nälgimist karta. Veekogude külmumisel jäävad nad paigale enamasti seal, kus inimene on neid toitnud. See probleem saab alguse juba sügisel, kui linde harjutatakse toiduga enne veekogude külmumist.

Selline tegevus kahandab lindude rändeinstinkti ja seab nii lindudele kui inimestele endile üles lõksu. Sügistalvise toitmisega harjunud linnud ei kavatsegi ära lennata ega toidupuudust loomulikul teel lahendada, s.t sobivatele toitumisaladele suunduda. Suurearvulistes kogumites levivad sageli haigused, nälginud linnud meelitavad kohale vaenlasi (teised linnud, rebased, koerad jne) ning on neile kergeks saagiks. Veelinnud, kes on sunnitud ööbima jääl või maal külmuvad sageli jäässe kinni või hukkuvad külmas. Kuna inimeste toodava toidu napsavad enamasti kõige tugevamad, jääb enamik linde sellistes kogumites toidupala lootuses lihtsalt nälga.

Inimene, kes on selle olukorra põhjustanud, ei jõua aga veekogude külmudes kõiki linde toita ega ka nende nälgimist pealt vaadata ja süüdistab siis sageli kedagi teist tegematajätmises või ükskõiksuses. Eriti oluline on meeles pidada, et sai ei ole linnutoit! See ei sisalda vajalikke vitamiine ega mineraale ning võib põhjustada hoopis tõsiseid tervisehädasid. Näiteks loomaaias toidetakse veelinde tasakaalustatud toiduga, kuhu kuulub värske salat, riivitud juurviljad jms. Seega on vabalt elavate veelindude toitmine, eriti rändeperioodil, lühinägelik ja vastutustundetu. Kui linnud on tõesti hädas, siis tuleb pöörduda spetsialistide poole.

Siinkohal tekib õigustatud küsimus, kas värvuliste toitmist peaks samuti vältima. Päris vale see polegi, me lihtsalt ei näe nende nälgimist ja hukkumist nagu suurte veelindude puhul. Kuid tegemist on enamasti siiski meil talvel looduslikult esinevate liikidega, kes ka käredama külmaga ise midagi noka vahele leiavad. Siiski tuleb ka nende puhul jälgida olulisi reegleid: toitmist ei tohi alustada liiga vara (rändeperioodil), anda tuleb lindudele sobivat toitu ja juba alustatud lisatoitmist tuleb jätkata kevadeni.

Koostaja: Riho Kinks, Eesti Ornitoloogiaühing

Allikas: Bioneer.ee