Külgetõmbejõud on midagi sellist, millega meil kõigil on olnud kokkupuuteid alates varajasest lapsepõlvest. Kui midagi maha pillad, siis kukub see maha. Füüsikute kirjeldus külgetõmbeseadusest on samuti olnud üpris selge – seda peetakse üheks neljast peamisest looduse vastastikmõju liigist ning selle põhimõtet on selgitanud Albert Einsteini üldine relatiivsusteooria juba 1915. aastal.
Kuid stringiteooria ekspert professor Erik Verlinde, kes töötab Amsterdami ülikoolis ja teoreetilise füüsika Delta Instituudis, arvab, et Maa külgetõmbejõud ei ole tegelikult üks loodusjõudude põhiprintsiipe, sest see jõud pole pidev, vaid hoopis isetekkiv – ilmudes välja mikroskoopiliste informatsiooniosakeste muutumisel aegruumis.
Verlinde kirjeldas seda rabavat teooriat esmakordselt oma 2010. aastal ilmunud uurimistöös, kus ta vaidlustas Newtoni kolme seadust ning väitis, et Maa külgetõmbejõud on “entroopiline jõud, mida põhjustavad muutused materiaalsete kehade asukohaga seotud informatsioonis”. Seejärel väitis ta julgelt, et “külgetõmbejõud on vaid illusioon”, täpsustades oma seisukohta nõnda:
“Mõistagi pole külgetõmbejõud illusioon selles mõttes, nagu asjad tegelikult maha ei kukuks. Enamik inimesi, ennekõike füüsikud, arvavad, et külgetõmbejõudu on võimalik täiesti rahuldavalt kirjeldada Einsteini relatiivsusteooria abil. Kuid nüüd paistab, et võime seda teha ka mikroskoopilise formulatsiooniga, milles külgetõmbejõud kui selline puudub, aga seda on võimalik tuletada. Sellist nähtust nimetatakse isetekkimiseks.”
Lisaks avaldas see Hollandi professor hiljuti ka täienduse oma eelmisele uurimustööle artiklis pealkirjaga “Emergent Gravity and the Dark Universe”, kus ta väidab, et tegelikult pole olemas “tumeainet” – salapärast mateeriat, mis teoreetiliselt moodustab 85-95% kogu universumist, kuid mida pole seni veel päriselt avastatudki.
Niivõrd suure tähenduse omistamises sellisele jõule, mida pole kunagi otseselt tuvastatud, on kahtlemata midagi murettekitavat. Tumeaine olemasolu on seni vaid järeldatud gravitatsiooni mõjude alusel. Huvitaval kombel mainis sellise aine olemasolu võimalikkust esmakordselt 1922. aastal samuti üks Hollandi teadlane – astronoom Jacobus Kapteyn.
Tumeaine olemasolu on kasutatud ka selgitamaks, miks kosmose kaugemates osades asuvad tähed tiirlevad ümber oma galaktika keskpunkti näiliselt kiiremini, kui teooria lubaks. Verlinde aga pakub välja, et külgetõmbejõud toimib lihtsalt teistmoodi võrreldes sellega, nagu meie oleme seda alati arvanud, ning tumeaine idee välja käimine on mõttetu. Oma uue teooria abil suudab ta täpselt ennustada ka kosmose servas asuvate tähtede liikumiskiirust ja nende “üleliigset külgetõmbejõudu”.
“Meil on olemas tõestus selle kohta, et see uus külgetõmbejõu käsitlus ühtib ka varem täheldatuga,” sõnas Verlinde. “Paistab, et suuremas mastaabis ei toimi külgetõmbejõud Einsteini teooria kohaselt.”
Üks Verlinde töö suuri kasutegureid on see, et tema uurimistöö ajendab inimesi otsima uusi seoseid rohkem kvantfüüsika ja üldrelatiivsusteooria vahel.
“Paljud teoreetilised füüsikud tegelevad sarnaselt minuga selle teooria ümbertöötamisega ning tehtud on mõningaid suuri edusamme. Võimalik, et oleme uue teadusliku läbimurde lävel, mis muudaks radikaalselt meie suhtumist kosmose, aja ja külgetõmbejõu olemusse,” selgitas Verlinde.
Kuula professor Verlindet avaldamas oma teooriat külgetõmbejõu kohta järgnevas intervjuus:
Allikas: bigthink.com
Tõlkis: Joonas Orav
