Tihti kirjeldatakse mulle oma lapsepõlve kui head ja toredat perioodi koos saatelausega „Ära sealt küll midagi otsima hakka, kodus oli kõik normaalne“. Pean siiski küsima: kas su ema võttis sind sülle, silitas, hoidis, kallistas, kiitis ja tunnustas? Kas ema käed olid soojad ja pehmed või tugevad ja hirmutavad? Selle peale saan tavaliselt hämmastavalt sarnaseid vastuseid stiilis „ei noh, sellist asja meie peres küll ei olnud, et kallistatakse või räägitakse jube palju – ajad olid ju sellised“. Siin aga võibki peituda tõde ja peamised põhjused, miks oled õnnetus suhtes või ei leia eneseteostust.
Laps tahab kuuluda – ja alateadlikult ka lahendada – oma sünniperes esinevaid raskeid teemasid (hirmud, haigused, kee – rulised suhted), et ta ei näeks oma vanemaid kannatamas. Seepärast loob ta täiskasvanuna uuesti sarnaseid olukordi, et neid siis ise läbi teha ja lahendus leida. Siin aga varitseb suur oht: lapsepõlvemustrid on nii tugevad, et tollal kogetust saab enesestmõistetavus.
