Üks asi siin elus, mida sa valitsed, on su reaktsioon

Ma õppisin iga päevaga üha rohkem, kuidas oma patsientide eest hoolitseda. Ma leidsin üha kasvava enesekindlusega ravivõimalusi ja oskasin ennustada kõrvalmõjusid. Aga mul oli raske välja selgitada, kuidas suhelda patsientidega, kes suhtusid haigusesse ja ravisse väga emotsionaalselt, ning kuidas neid lohutada. Õppekavas oli väga vähe selle kohta, kuidas tegeleda inimestega, kes on vapustatud, masendunud või vihased, kirjutavad Dr. Steven Eisenberg ja Jana Murphy oma raamatus „Kõige tugevam ravim on armastus“.

Mu professorid ise tegelesid inimeste tunnetega väga erinevalt. Mõned võtsid lisaaega, et patsiendi mured ära kuulata, püüdes mõista ta tundeid ja olles empaatiline. Mõned kirjutasid välja antidepressante või soovitasid minna rühmateraapiasse. Mõned viisid vestluse patsiendi isiklikelt teemadelt eemale kohe, kui võimalik, ning muutusid ametlikuks, et mitte julgustada patsiente tundeid välja näitama.

Kuna olin veetnud kodus lugematuid tunde, püüdes oma valu leevendada, olles äsja näinud, mida mu patsiendid ja nende perekonnaliikmed läbi elavad, teadsin, et ma ei saaks kunagi vaigistada patsienti, kes tahab rääkida või nutta või oma viha välja valada – lihtsalt seepärast, et nad ei lööks sassi mu päevakava või ei tekitaks minus valusaid emotsioone. Aga ma ei teadnud, mida saaksin pakkuda peale kaastundliku kuulamise.

Üks mu lemmikuid laulukirjutajaid Georgetownis viibimise ajal (ja senimaani) oli muusik Peter Himmelman. Ma olin näinud teda paar korda Philadelphias mängimas ning olin vaimustunud ta autentsest, fantaasiarikkast, elegantsest lüürikast, ja selle peale kade. Ma usun, et mängisin ta albumeid tuhat korda, niisiis pole ime, et paljud ta laulusõnad saatsid mind läbi residentuuriaastate. Ühest palatist teise minnes kuulasin ma sageli oma peas ta laulu „This Too Will Pass“ ja aeg-ajalt tabasin end seda koridoris valjusti laulmas. Olenevalt asjaoludest rõhutasin ma tema tähelepanekut, et mõni päev tundub selline, nagu kestaks igavesti, ja teine justkui tõotab, et asjad lähevad paremaks.

Onkoloogi privileeg ja samal ajal koorem on olla koos patsientidega mõnel nende elu kõige tähendusrikkamal, purustavamal ja ülevamal hetkel. Selles on intiimsust ja õpingud ei valmista sind selleks kunagi ette. Kui sa ütled sõnu, mis panevad inimese nutma või oigama, vihast värisema, rõõmust karjuma või spontaanselt palvetama, siis osaled tema elus ja samas oled eemalseisja. Sa ihkad olla tervendaja, aga pead olema ka hea sõnumitooja ja hea kuulaja.

Minu kui residendi töö oli vaadata läbi kõigi uute patsientide haiguslood, seejärel teha visiit ja hankida varem põetud haigustest informatsiooni ning lõpuks esitleda seda juhtumit raviarstile. Üks esimestest patsientidest, kellega ma ise tegelesin, oli noor naine, kaks väikest last kaasas. Tracyl oli IV staadiumi rinnavähi diagnoos ja ta haigus oli ravimatu. Aga ta oli oma esimesest kemoteraapiast välja tulnud ja pärast seda tugevam. Ma pole kunagi suutnud harjuda sellega, et pean noortele naistele, noortele emadele rääkima, et neil on vähk ja et see on raskesti ravitav. Isegi siis, kui on põhjust öelda, et haigus on nüüd remissioonis, ei julge ma palju loota.

Aga kui olin seda öelnud, siis Tracy murdus ja peitis näo käte vahele. Ma küsisin, mis toimub, ja ta vastas, et ta pole suutnud magada ega nautida perega koos olemist. Ta pole suutnud kemoteraapia edust rõõmu tunda. Ta on nii väga kartnud vähi tagasitulekut, et on suutnud siiani mõelda vaid sellele.

Ta ütles, et ta pole suutnud isegi vaadata oma armsaid lapsi, ilma et mõtleks, kuidas ta peab nad jätma ilma emata, ja kas nad teda hiljem üldse mäletavad.

Ma esitasin küsimusi, mida olin onkolooge küsimas kuulnud: „Kas sul on kedagi, kellega sellest rääkida? Kas sa võtad ravimeid ärevuse vastu? Kui palju sa teed midagi füüsilist?“

Viimase küsimuse ajal pööras Tracy pea oma poja ja tütre suunas, kes mängisid nurgas, ega vastanud. Ma tundsin, et ta on minus pettunud. Jah, füüsiline tegevus on ärevusega võitlemisel oluline vahend, aga ei, mitte selliseid küsimusi ei vajanud ta minult sel hetkel.

Ma sõitsin oma tooliga tema toolile lähemale, nii et olime põlv põlve vastas, ja lootsin, et ütlen õiged sõnad. „Tracy, sa jääd alati vähi pärast muretsema. See on normaalne, loomulik reaktsioon sellele, millest sa oled läbi tulnud. Kõik, kes on selle läbi teinud, kardavad.“

Tracy noogutas ja pühkis pisaraid, kui püüdsin mõelda, mida veel öelda, mis oleks talle abiks. „Sa teed kõik, mis on sinu võimuses, et seda haigust kontrolli all hoida, ja sa teed suurepärast tööd,“ ütlesin ma. „Vaata, kui tugev sa oled pärast kemoteraapiat. Ja su uued skaneeringud on väga ilusad. Täiesti puhtad.“

„Ma tean,“ ütles ta, hääl värisemas. „Ma tean, aga ei suuda sellel minna lasta – ja ma pigistan tühjaks enda ja oma mehe, oma õed ja ema, kõik need, kes mu elus praegu on.“ Jälle läks ta pilk oma lastele ning minu oma järgnes. Nad istusid külg külje kõrval ja tegelesid värvimisraamatuga.

Ma oleksin tahtnud karjuda selle traagilise iroonia peale, et Tracy mõtleb nendega hinnalisi hetki veetes ikkagi vaid teda kummitavale vähile. Selle asemel mõtlesin ta sõnadele ja jäin pidama nendele: minna lasta.

Ka see läheb mööda.

Ma meenutasin, kuidas ma ise olin hakkama saanud, mõtlesin meditatsioonidele, mida olin õppinud kolledžis käies ja pärast seda, ning arvasin, et võib-olla saan ma aidata tal suunata tähelepanu hapralt minevikult olevikule.

„Ma ei oska sulle öelda, kas või millal su vähk tagasi tuleb,“ ütlesin ma. „Aga ma arvan, et praegu pead sa oma valuga leppima, enne kui suudad sellel minna lasta. Sa ei saa seda lihtsalt eemale tõugata. Sa pead selle kõigepealt enda sisse laskma ja siis minna laskma.“

Kohtu sellega silmast silma. Võta see omaks. Ja siis saada minema. See oli esimene kord, kui õpetasin patsiendile, kuidas läbivaatusruumis mediteerida. Ma kõndisin koos Tracyga mööda lihtsaid meditatsiooniastmeid, kasutades mantrat, mille olin õppinud Deepak Chopralt. Me istusime rahulikult, hingasime sügavalt, kordasime mantrat „Sõuuuu. Hammm“. Ma ütlesin talle, et ta mõtted püüavad tormata endiselt kogu aeg selle juurde, mis ta äsja läbi elanud on, nii et ta võiks tunnistada oma hirme ja öelda: „Hästi. Tänan teid“ ja keskenduda taas oma mantrale. Me rääkisime sellest, et ta on midagi palju rohkemat kui oma kartlike mõtete summa, rohkemat kui ta haigus. Ma rääkisin talle, et tema võimuses on oma muremõtteid aktsepteerida ja lasta sel koormal siis lihtsalt minna.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Dr. Steven Eisenbergi ja Jana Murphy raamatust „Kõige tugevam ravim on armastus“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.