“Kunagi õnnestus mul vestelda ühe endise Diakoonihaigla kaplaniga, kes ligi kümme aastat surijate viimaseid sõnu ja soove kuulas. Uurisin temalt, milliseid kokkuvõtteid inimesed lahkumise hetkedel kõige sagedamini teevad. Jagan teiega tema vastuseid,” kirjutab Kõiksuse kanaldused.
“Elust kokkuvõtteid tehes tundub kõik palju lihtsam ja mustvalgem ning sa tead täpselt, milliseid valikuid sa tagantjärele teeksid. Paraku sellise mõnusa ja hea äraolemise keskel ei oska me neid asju alati esile tõsta ning tihti saabub teadmine elamise tõelisest kunstist alles raske diagnoosiga surivoodil,” märkis kaplan T.O.
Siin on üheksa soovitust, mida tasub lugeda ja meeles pidada:
1. “Oleksin võinud lähedastega olla rohkem koos.”
Kahetsetakse, et laste ja lähedase jaoks jäi liiga vähe aega. Tuli teha tööd, olla pikalt kodust ära. Nii mõnigi pereisa kahetseb, et veetis rohkem aega sõprade ja tuttavatega kui naise ja lastega. Perekonda ja lähedasi oleks pidanud rohkem väärtustama.
2. “Tegin liiga palju tööd.”
Karjääritegemisele sai liiga palju rõhku pandud ja töötegemist tähtsustati üle. Elu lõpus mõistetakse, et töö pole elu mõte ega raha teenimine elu peamine eesmärk. Tihti tuntakse, et üleliigne töötamine on elu ära raisanud.
3. “Oleksin pidanud reisima, puhkama, kogema…”
Kui inimene saab aru, et elu on lõppemas, siis meenuvad selgelt kõik täitumata unistused. Tagantjärgi avaldatakse, et oleks võimaluse korral tahtnud teha teisi valikuid oma vaba aja veetmises: reisida rohkem, pühenduda südamelähedasele hobile, kohtuda enda jaoks olulise inimesega, teha asju, mis on tegelikult meeldejäävad ja elus tähtsad. Tuntakse puudust ehedatest elamustest, mis hinge liigutavad. Kahetsetakse, et elus võeti liiga vähe riske ja jäeti eksimise hirmus paljud asjad proovimata.
4. “Oleksin ometi julgenud oma tundeid avaldada.”
Kahetsetakse, et pole piisavalt oma tundeid väljendanud. Need on ütlemata sõnad ja rääkimata jutud. On esinenud olukordi, kus parandamatu haige voodis ütleb, et ärge mu lastele rääkige, et olukord nii tõsine on. Siis tulevad minu juurde lapsed ja ütlevad, et ära emale räägi, et tal selline olukord on. Kõik teavad, aga justkui üksteisele valetatakse või varjatakse tõde. Sellisel juhul olen püüdnud mõlemat poolt veenda nii, et nad kasutaksid seda viimast nädalat või kahte päeva, mil lähedane armas inimene veel adekvaatne on, ja võibolla saavad seal voodiveerel öeldud ka sellised sõnad, mis on jäänud aastakümneid ütlemata. See on surma reaalsusele otsa vaatamise hetk. Mõnel inimesel käib see lihtsalt, aga teisel saavad need suuremad ja tähtsamad sõnad öeldud just viimasel hetkel ja siis saab rahu ka tema süda.
5. “Oleksin võinud rohkem elada nii nagu ise tahtsin, mitte nii nagu ühiskonnale või teistele inimestele oli sobivam.”
Sageli seadis ühiskond teatud ootusi ja piiranguid, mis ei lasknud oma tõelise südamesoovi järgi elada. Näiteks naise roll oli teatud generatsioonide ajal teistmoodi kui me tänapäeval oleme harjunud nägema ja võibolla veel kurvem oli mehe roll. Ajal kui laste kasvatamine oli puhtalt naiste õlul, oleks vanem generatsioon naerma hakanud isapuhkuse jutu peale. Olen täheldanud, et selliseid ühiskonna poolt peale surutud paratamatusi tuntakse tagantjärgi valusalt. Samamoodi tuntakse kahetsust kui allutakse kõigi teiste soovidele, aga enda tõelised südame põhjast tulevad unistused on jäetud tahaplaanile ning teostamata. Elamine teiste, aga mitte iseenda tõekspidamiste järgi on üks suurimaid kahetsusi üldse.
6. “Sõpradele jäi vähe aega.”
Head sõbrad muutuvad surma lähenedes veelgi olulisemaks ning kahetsetakse, et oldi oma elu elamises nii kinni, et sõprussuhted lasti käest.
7. “Minu maine vara pole tegelikult tähtis.”
Varadest, mille soetamise nimel on elu jooksul palju vaeva nähtud, muutub nüüd teadlikult surmale vastu minnes vähem tähtsaks. Mõni, kes on võibolla terve elu hoidnud kümne küünega kinni mõnest varast või riielnud aastakümneid oma vennaga talu pärandi pärast nii, et pole üksteise sünnipäevadelgi käinud ega tere öelnud, on valmis voodiveerel leppima. Kui tegemist ei ole oma päris koduga, ollakse valmis sellest lahti laskma. Mõnetigi võib see ohuks olla siit ilmast lahkuvale vanainimesele, kes on valmis oma kinnisvara lihtsalt niisama ära kinkima ning siin tuleb tõsiselt valvata, et ei tekiks ärakasutamist ja kuritarvitamist.
8. “Ma soovin, et kodu jääks lastele.”
Kui on tegemist oma koduga, jääb see tähtsaks ja armsaks kuni surmani. Eriti sügavalt soovitakse, et kodu jääks edaspidi lastele.
9. “Tahaksin olla oma aiamaal…”
Kevad on eriliselt raske aeg nendele lahkujatele, kellel on aiamaa või kodus pisike peenramaa. Nad igatsevad kangesti olla näpud mullas ja tunnistada oma silmaga, kuidas tärkab ja ärkab loodus. Öeldakse, et aiapidaja on kõige usklikum inimene, sest ta usub surnust ülestõusmist. Kui talvel on maa külmunud ja tundub, et sealt ei tule kunagi midagi, on temal juba tulbisibul maas ja ta usub, kuidas kevadel see ärkab elule.
Allikas: Kõiksuse kanaldused facebooki leht
Loe lisaks kirjastus Pilgrim poolt välja antud Bronnie Ware’i raamatut “5 levinumat surmaeelset kahetsust. Muutunud elu tänu kallitele lahkunutele”.
