Ava külgmenüü

Üheksa müüti karusloomakasvanduste kohta, mis ei vasta tõele

2017. aasta 23. veebruaril andis Riigikogu liige Barbi Pilvre Riigikogule üle karusloomakasvatuse keelustava seaduseelnõu, mille algatajate hulka kuulus nii koalitsiooni- kui ka opositsioonipoliitikuid. Seaduseelnõuga lõpetataks 10-aastase üleminekuaja järel karusloomakasvatus Eestis. Keeldu on varasemalt pooldatud nii eetilistel kui ka keskkondlikel põhjustel, kuid millised on erinevad vastuväited? Käesolev artikkel koondab levinud karusnahakasvatust pooldavaid või keeluvastaseid seisukohti, lisades neile argumenteerituid vastuväiteid.

1. Karusloomafarmides puuris peetavad loomad pole metsloomadKarusloomafarmis kasvatatav rebane kuulub samasse liiki nagu looduses vabalt elav rebane. Sama kehtib ka minkide ja tšintšiljade kohta, keda Eesti karusloomafarmides peetakse. Loomaliigid on välja kujunenud tihedas kontaktis loodusliku keskkonnaga, nende füüsis ja närvisüsteem on loodud elama vastavalt selle keskkonna võimalustele ja väljakutsetele. Siinmail rajati esimesed karusloomafarmid 20. sajandi alguses. Vähem kui sada aastat kestnud selektiivse, kunstliku paljundamise teel on saavutatud muutused loomade karvastikus, näiteks rebase hõbedane kohev karv ja laiem nahapind, mis mõne looma seljas lausa lotendab.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.