Loe katkendit Anni ja Tomi Rahula avameelsest raamatust”Tule meie juurde”, mis räägib paari keerulisest aga võidukast teekonnast lapsesaamiseni.
Hirmudest rääkides
Juuli-september 2016, Anni päevikud
Eile tegin alles viimase trenni ja täna on operatsioon ehk sõidan Riiga, kus narkoosi all kogutakse küpsenud munarakud kokku. Olen märganud, et nendel opieelsetel päevadel pean rahulikke alasid tegema nagu ujumine või muidu hästi rahulikult võtma.
Opilt tulles saatsin muidugi Tomile kohe sõnumi. Ent normaalse jutu asemel saatsin talle “aiateibaid”. Medõde on kolm korda süstimas käinud ja muudkui uurib, et kak djela (kuidas läheb) ja et kas tahan tududa või juua. Mul on sama vastus kogu aeg: tahan magada. Nii saingi pärast operatsiooni oma hommikuse une täis magatud – kaks ja pool tundi. Osaliselt ilmselt ka seetõttu, et see esimene süst tegi aju ümaraks ja parem käsi tahtis voodist alla kukkuda. Jalgu aga operatsiooni ajaks kinni ei seotud nagu Hispaanias…
Hiljem pani medõde palatis mulle kanüüli nii, et verd voolas mööda käsivart alla. Kõik juhtus muidugi kogemata, aga õnneks minuga… oleks see Tomi olnud 🙂 oh, vaeseke. Õde võttis suure süstla jagu verd ja andis teisest süstlast törtsu antibiootikumi asemele. Märkasin, et medõde on rase… Nüüd söön ja ootan, et arsti vastuvõtule kutsutaks. Süüa, muide, toodi putru, kommi ja teed.
Rääkisin esmaspäeval pikemalt meie perearstiga. Ta usub, et meiega läheb kõik suurepäraselt. Eks näis… Mingi valemiga kindlasti lähebki.
Arst soovitas mulle ka kedagi, kes tegeleb jalatalla punktidega. Hakkan end maksimaalselt terveks tegema. Igalt poolt. Proovin kurgumandlid ja muud mured ära klaarida. Millest tuligi meelde, et tarkusehammas tuleb lasta välja tõmmata…
Seekord sõidan Riiga bussiga. Mega mugav on tulla. Tuleks kohe veel nii :))) Arst hilineb akadeemilise veerandi jagu, sest oli operatsioonil. Ta vist ongi see põhiline tegija siin. Arstile toodi uus tass teed, kaks eelmist tassi viidi ära.
Andsin jälle verd. Küsiti, kas kõik on okei; ütlesin, et muidugi ja et mina verd ei karda, aga mu mees … Kõik kolm kabinetis viibinud naist rääkisid siis, et mehed kardavadki seda rohkem ja naised on ses mõttes matcho’d.
Korraga ütles arst mulle: “Ärge arvake, et te last ei saa, sest võimalusi on veel palju.” Ütlesin, et me pole mehega kunagi nii mõelnud. Pigem nii, et kui mitte sel kuul, siis hiljem, ja kasvõi järgmisel aastal.
“Hirmudest rääkides – Tomi üks suuremaid hirme oli see, et mis siis kui rakud vahetusse lähevad või noh, lihtsalt aetakse segi seal külmkapis. Mulle ei ole see mure õnneks pähegi tulnud.
August 2016
Minu vend Pelle ütles just äsja, et kui kõik hästi läheb, siis saan 20. jaanuari paiku teist korda tädiks. 20. jaanuar… See on umbes kaks nädalat hiljem, kui oleks olnud meie esimene lootusega katse tähtaeg! Oma venna pere üle on mul muidugi ääretult hea meel. Ja ometi on see nii uskumatu. Kuidas elu nii minna saab?! Meie ihu ja hing läks ja… nii paljud teised jäid! Aga jumal tänatud, et jäid! Olen elule tänulik! Olen tänulik, et me mõlemad Tomiga oleme suutnud kibestumist vältida.
Kõik on mõistetav, bioloogiliselt ja faktiliselt. Minu imearmas väike õde, 10-aastane Pilleriin ütles meile pärast Pelle uudise teatamist: “Teil tuleb vist kiiremini teha. Muidu läheb Liisa (mu teine noorem õde, kellest olen 9 aastat vanem) ka mööda ja te olete seal taga otsas.” Õekese siiras avaldus oli oma ootamatuses nii naljakas, et kurbust ei tulnudki.
24. september 2016
Startisime Pärnust Lätti Riia kliinikusse kell 6.35 hommikul. Esimest korda oli meiega kaasas ka uus pereliige – kutsikas Fifa. Mind võeti kabinetti umbes 5 minutit pärast meie saabumist. Tomi oli Fifaga õues ja paistis, et koerale vihm täitsa meeldis, aga Tomi ei paistnud sugugi rõõmus.
Sain kabinetist välja juba kell 9.12 ning Tomi jõuab tänu sellele nüüd rahulikult Nõmmele oma mängule vilistama sõita. Muud varianti tegelikult polnudki. Arst oli väga rahul. Ütles, et seekord siirdatakse üks embrüo, kuna kõik on korralikult testitud ja tundub tiptop.
Panen tähele, et arst tundub palju positiivsem ja kindlam kui kõik varasemad arstid kokku. Näib, nagu teaks tema midagi, mida meie veel ei tea. Tegime enne seekordset siirdamist ka niinimetatud emaka kraapimise protseduuri, sest taoline õrn harjamine peaks embrüo kinnitumist omakorda soodustama. Karmikõlalisest väljendist hoolimata ei tundnud ma selle käigus peaaegu midagi. Edasi alustame külmaringiga ning erinevalt eelmisest korrast läheme kohe parimate embrüote peale välja – täpselt niisugune oli ka tema raviplaan.
Anni kommentaar märtsis 2018: Arsti plaan oli viljastunud munarakku kasvatada kehaväliselt veel viimase võimaliku hetkeni ehk ideaalvariant oli kuuepäevane embrüo, mis igatseb juba seda, et võiks endale edasiseks arenguks emakaseinale mõnusa pesa teha. Ma olen seekordses ringis nii kindel olnud, et nüüd lõpuks hakkasin isegi pabistama – no kui enne pandi kaks veidi nigelamat ja neist vaid teine hakkas emakaseinale kinni, siis nüüd ainult ühega piirduda oleks liiga riskantne… Mis siis, kui see ainuke ei kinnitu emakaseina külge, nagu peaks? Kuidas ma siis järgmisi siirdamisi ootama hakkan?! Kuidas ma mentaalselt üldse vastu pean?! Olen ju nii kindlalt õnnega arvestanud…
Ja siis korraga: vaatasin due-date calculatori kaudu beebi võimalikku sünnikuupäeva ja see on täpselt meie neljas pulma-aastapäev: jaanipäev 2017! Irooniline, kas pole? Naljakas ka. Isegi Tomi muigas. Tundsin, kuidas minus tekkis elevus, ent vaigistasin end kiirelt. Samm korraga ja keskendudes, sest seekord peab kõik hästi minema. Sest nüüd mulle aitab 🙂 Aitab! Kord juba katkes meie lootus, seekord peab minema teisiti.
Arst ütles, et transfer day on 3. oktoobril – samal päeval tuuakse meie uude majja kauaoodatud diivan. Kokkusattumus?! I Think Not 🙂
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Tomi ja Anni Rahula raamatust “Tule meie juurde”.
