Transformatsiooni võtmeks on vastutuse võtmine

Oma kultuuri tõttu sõltume uskumusest, et meie sisemine seisund on määratud väliste olukordadega. Teistsuguse hoiaku loomine on nagu vastuvoolu ujumine – ent oma valu eest tuleb võtta sada protsenti vastutust. Uskumus, et ärevust ei tohiks olla, ei lase inimestel edasi minna ja takistab neil teha seda tööd, mida teha tuleb. See on võitlus reaalsuse vastu, sest ärevus on, ja iga kord, kui langed saagiks hädaväljapääsu-hoiakule, jääd sa ilma võimalusest, mis on sulle antud tervenemiseks ja kasvuks.Väga oluline osa vastutuse võtmise juures on ühenduse loomine armastava vanemaga. Paradoksaalselt on märkimisväärne osa sellest tööst niisuguse armastava vanema kasvatamine. Kuidas me saame luua ühendust millegagi, mida meil pole? Me taipame, et uskumus, et „mul pole armastavat vanemat“, pole tegelikult tõsi.