Tööta targalt

Lugesin Gretchen Rubini raamatut Õnneprojekt (Eesti Ajalehed 2010). Pealkiri ja lugu on otse raamatust. Rubini soovitus on väga hea ja lugu läbi lugedes tundsin, et sellest oli kasu. Soovin seda jagada ka teiega.

Kõrgelennuliste ambitsioonide tasandilt igapäevaste pisiasjade juurde tagasi tulles arvasin, et suudan töötada paremini, kui mõtlen mõnda aega, kuidas muuta oma tööd tulemuslikumaks. Kui sellel ka muud tulemust pole, peaks mul vähemalt õnnestuma muuta oma päevad rahulikumaks. Mulle tundus, et mul pole kõige vajaliku jaoks kunagi piisavalt aega.

Esimene samm oli päevakava hoolikas jälgimine. Raiskan ma siin-seal ülemäära aega? Leian ma ehk ootamatult mõne vaba momendi? Näiteks on mul kahe silma vahele jäetud harjumus igal õhtul sarja „Seaduse nimel” korduseid vaadata. Paraku selgus, et ma töötan juba niigi oma tõhususpiiri lähedal – filmi vaadates maksin ma samal ajal arveid. Sellegipoolest andis ajakasutuse läbivaagimine mulle mõned head tulemused.

Ma muutsin suhtumist mõistesse „produktiivne aeg”. Olin varem arvanud, et ei suuda korralikult maha istuda ja kirjutada, kui mul ei ole selleks vähemalt kolme-nelja segamatut tundi. Tihti oli seda raske korraldada ning ma tundsin end saamatuna ning pettunult. Selle oletuse kontrollimiseks lisasin ma lubaduste tabelisse klausli, et mõtlen igal õhtul täpselt läbi, mille kallal ma päeval töötanud olin. Ei läinudki kaua, et mõista, et kui mul on vähe aega, teen ma tegelikult rohkem. Ma ei vajagi tunde! Selgub, et optimaalne vajalik aeg on poolteist tundi – seda on tõsise töö jaoks piisavalt, ent mitte liiga palju, et keskendumisvõime hääbuks ja tekiks tahtmine viilida. Tänu sellele avastusele hakkasin ma oma päeva jagama pooleteisetunnisteks kirjutamistsükliteks ning paigutasin nende vahele ülesandeid: märkmete tegemise, treeningu, kohtumised, telefonikõned, veebipäeviku kallal nokitsemise.

Ma olin alati arvanud, et viisteist minutit on millegi ärategemiseks liiga lühike aeg, aga nüüd hakkasin ma endalt nõudma päeva jooksul viieteistkümne lisaminuti näpistamist. Tihti kiilusin ma selle kahe kohtumise vahele või hoopis tööpäeva lõppu. Ning tõepoolest – see tõstis mu töö tõhusust. Viisteist minutit iga päev ei ole üldse tähtsusetu aeg – veerand tunniga oli võimalik blogisissekanne valmis visandada, käsilolevatest raamatutest mõned märkmed välja kirjutada või paarile e-kirjale vastata. Nagu ma juba oma õnneprojekti esimesel kuul ühe minuti reeglit ja õhtust koristust rakendades avastasin, annavad väikesed pingutused suuri tulemusi. Ma tundsin, et olen nüüd võimeline oma töökoormaga paremini hakkama saama.

Vastumeelselt otsustasin ma proovida iga päev varem üles tõusta, et enne perekonna ärkamist umbes tunnike tööd teha. Anthony Trollope, 19. sajandi kirjanik, kel õnnestus peale selle, et ta Inglismaa postisüsteemi ümber organiseeris, ka väga viljakas kirjanik olla, põhjendas oma tööjõudlust sellega, et ärkas iga päev kell 05.30. Autobiograafias kirjutab ta nii: „Vana toapoiss, kes pidi mind üles äratama ning kellele ma selle ülesande eest viis naela lisaraha maksin, ei andnud mulle hommikuti armu.” See lause vihjab faktile, et kell pool kuus hommikul ei ole lihtne üles tõusta – eriti, kui sul ei ole vana toapoissi, kes sind üles raputaks. Varaseim aeg, millega mina hakkama saan, on pool seitse.

Ma leidsin lihtsa viisi, kuidas muuta oma kontor meeldivamaks. Kellegi kodus toimunud peol tundsin ma nii vaimustavat lõhna, et käisin õhku nuhutades toas senikaua ringi, kuni tuvastasin lõhna allika, milleks oli Jo Malone’i apelsiniõie küünal. Kuigi ma tavaliselt selliseid asju ei osta, suundusin ma peolt koju jõudes joonelt arvuti juurde, tellisin endale ühe samasuguse ning kujundasin endas harjumuse seda kontoris põletada. Varem tavatsesin ma pilgata teooriat, mille järgi lõhnaküünlad inimest õnnelikumaks muudavad, ent nüüd ma avastasin, et põleva küünlaga töötamine on tõepoolest tore. See on umbes sama, kui aknast välja vaadates näha langevat lund – või kui koer su kõrval vaibal nohistab. See tekitab toas säärase vaikse kohalolu tunde, mis on väga meeldiv.

 

Allikas: raamat Õnneprojekt (Eesti Ajalehed 2010)

Raamatusoovitus: Rain Siemer


Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.