Suhe on kindlasti ka materiaalne, pragmaatiline, logistiline, seksuaalne ja sotsiaalne liit, kuid tõelist rahuldust pakub suhe siiski vaid siis, kui see on ka tugev emotsionaalne liit. Emotsionaalne liit pakub turvatunnet, abi ja lähedust nii headel aegadel kui ka siis, kui ollakse stressis, raskustes, hirmul, kurb, nõutu. Kui midagi on läinud untsu, katki. Eriti just siis. Just keerulistel eluhetkedel tahame eriti tunda partneri toetavat õlga, julgustavaid sõnu ja mõistmist. Me vajame, et partner oleks kohal, meie jaoks olemas, kirjutab Katrin Saali Saul oma raamatus „Kärgpere käsiraamat“.
Üks mõjuvamaid põhjusi, miks tekivad kõrvalsuhted, peitubki inimese vajaduses olla koos kellegagi, kelle juuresolekul ta tunneb end hästi ning kes arvab ja ka väljendab, et ta on tore. Mõte „Mulle meeldib see inimene, kes ma olen, kui ma olen temaga koos!“ tõmbab meid teise inimese poole. Vastupidine mõte – „Mulle ei meeldi enam see inimene, milliseks ma olen muutunud temaga koos!“ – tõukab meid teise inimese juurest eemale.
Tänapäeval räägitakse palju sellest, et kirg kaob pärast mõningast kooselu ning see annab tõuke eemaldumiseks ja uuteks kireotsinguteks. Vererõhku tõstev ja põlvinõrgestav kirelõõm tõepoolest enamasti vaibub pikaajalises suhtes, aga soojas suhtes asendub see teineteise sügava tundmise, intiimsuse, turvatunde, pühendumise ja koosolemise rõõmuga, ehk siis sügava emotsionaalse liiduga.
Kui üks partnereist kogeb eelpool mainitud paarisuhet toitvaid häid tundeid – lähedust, kiindumust, turvatunnet, usaldust – kellegi teisega, võib lõppmäng, hoolimata toimivast vanemlikust liidust, lastest ja muudest sidusainetest, olla väga kiire.
Halval juhul, kui paarisuhe enam ei tööta, lakkavad partnerid edukalt toimimast ka vanematena. Paarisuhte nägelused kanduvad vanemlikku suhtesse ning vanemlikku üksmeelt – eduka lastekasvatuse alustala – ei leia tikutulegagi.
Tõepoolest, mõned paarid lahutavad liiga ruttu liig vara. Aga paraku lahutavad mõned inimesed jällegi liig hilja – siis, kui neil pole alles enam mingitki austust teineteise vastu, kui neil pole enam mingit huvi, et paarilisel läheks elus hästi, ja nad pole enam võimelised mitte mingisuguseks vanemlikuks koostööks.
Pere saab alati alguse paarisuhtest ning laste sündides lisanduvad partneritele vanemlikud suhted. Pereterapeudina tahan siinkohal eriti rõhutada, et vanemlik suhe just nimelt lisandub paarisuhtele, mitte ei vaheta paarisuhet välja vanemlikuks suhteks. Väga paljud suhteprobleemid on tingitud just sellest kahetsusväärsest asjaolust, et laste sündides jääb paarisuhe unarusse. See võib viia lahkuminekuni ja kärgpere loomiseni.
Paarisuhe on kui elusorganism – ta kas areneb või mandub, suhet ei saa panna ootele. Kui keskenduda vaid lapse arengule, võib suhe känguda. Ning see mõjutab omakorda lapse arengut. Pereterapeudid räägivad üksmeelselt – suurim kingitus oma lastele on hästi toimiv, emotsionaalselt turvaline ja teineteise vajadustele häälestatud paarisuhe.
Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust „Kärgpere käsiraamat“.
