Konflikte ei pea kartma, konflikt on iga paarisuhte osa. Kui ema ja isa käsitlesid konflikti kui võitlust, mis viis füüsilise väärkohtlemiseni, kardame konflikti ka täiskasvanueas. Kui lapsepõlvekodus suruti pinged maha ega räägitud sellest, mis toimub, ehkki õhk oli elektrit täis, peame konflikti halvaks ja väldime seda. Sellistel puhkudel ei ole meil teadlikkust, kuidas konfliktidega toime tulla.
Konflikt tekib sageli siis, kui kaks inimest näevad sama asja erinevast vaatenurgast. Aga me näeme elu alati enda vaatenurgast! Võta näiteks lillevaas ja pane see keset lauda. Kui liigud paremale ja vaatad vaasi sealt, näed teistsugust pilti kui siis, kui vaatad vaasi vasakult poolt. See on normaalne, et meil on erinevad vaatenurgad ja tegelikult annab see ju suhtele värvi.
Suhe on kogu aeg muutumises, see on elus ja dünaamiline süsteem, mis vajab aeg-ajalt ümberdefineerimist ning uute visioonide sõnastamist. Suhtega pole midagi valesti, kui vahepeal tekib seisak ja konflikt. See näitab lihtsalt, et nüüd on aeg maha istuda ja läbi arutada, mis vajab muutmist, et elu ja harmoonia suhtesse tagasi tuleks.
Sageli ei kuula inimesed üksteist. Vahel võib ju tunduda, et kuulan, aga tegelikult ei kuule. Inimesed ei saa kuulata, kuna räägitakse korraga, mõeldakse samal ajal, mida rääkijale vastata, või on meel väga aktiivne ja mõtted intensiivsed. Et tekiks kohtumine kahe inimese vahel, on vaja õppida kuulama. Kõigepealt iseennast, siis oma partnerit, lapsi, sõpra. Mõnel Buddha kujul on väga suured kõrvad, kuid mitte suur suu. Kas tead, miks? Ta kuulab. Kuulamisoskus on küpsuse tunnus.
Loomulikult on vaja arendada ka rääkimise oskust. Kui su jutt on süüdistav või passiiv-agressiivne, ei jõua su sõnum kunagi kohale, sest teine pool paneb ennast lihtsalt lukku. Milline on see keel, milles sa räägid nii, et teine avaneb ja võtab sinu sõnumi vastu? Arenda välja toetav ja harmooniline keel. Enne kui teed suu lahti, küsi endalt, kas see, mida sa ütled, on tõde, kas see on üldse vajalik ja kas see on teise poole suhtes armastav. Tõde on see, mis tuleb südamest. Enne kui midagi ütled, ava oma süda.
Tõsi on see, et me ei kuule sageli oma südant, kuna südamel on väga vaikne hääl. Et seda kuulda, pead olema väga tasa. Nii tasa, et isegi mõttemüra ei sega, sest mõtted on väga lärmakad.
Sageli on meie sees olev müra nii tugev, et see tekitab meis hirmu. Kardame minna hulluks, tunneme hirmu, et ei tule selle sisemise müraga toime. Kardame sedavõrd, et suurendame müra endast väljaspool – igal pool peab käima kõva muusika, mängima teler või raadio, püüame kogu aeg olla inimeste keskel jne. Ümbritsev vaikus toob sisemise müra nähtavale ja me püüame seda matta välise müra tugevdamisega.
Võta endale iga päev vähemalt poolt tundi, et rahustada oma meelt, vähendada mõttemüra ja õppida kuulama oma südame häält.
