Üsna sagedasti tuleb meeste ringides jutuks pornosõltuvus, paljud mehed tunnistavad, et on selle küüsis. Mõnel on kiire eneserahuldamine stressi maandamise vahend, aga paljudel on see alguse saanud juba kehvavõitu lapsepõlves, kui nad avastasid, et masturbeerimine toob muidu mustades värvides igapäevaellu korraks rahu ja kergust, kirjutab Tiit Trofimov oma raamatus „Lõpp on algus“.
Minu esimene kokkupuude pornoga leidis aset sügaval nõukaajal, kui pornot poleks tohtinud olemaski olla. Juhtus aga nii, et mu klassivend, kelle vanematel olid välismaal tuttavad, leidis kodust terve hunniku videokassette. Ega sellist leidu saanud endale hoida ja nii korraldas klassivend pärast tunde ühise porrivaatamise.
