Mina usun, et ma ei hakka kunagi kitarri mängima, sest see on nii raske. Ma usun, et ma ei õpi surfilohega hüppama ja et hambaarsti juures käimine teeb haiget. Need on minu uskumused ehk programmid, mille ma ise olen endale peale pannud, ja need asjad ei muutu enne, kui olen need ära muutnud, sest ma loon nende abil oma elu, kirjutab Tiit Trofimov oma raamatus “Lõpp on algus”.
Hambaarsti-lugu vajab selgitamist. Minu ja hambapuuri suhtega oli kõik okei seni, kuni ma otsustasin aastaid tagasi rumala peaga Tais hambaarsti juurde minna. Mul tekkis ühel reisil vaba aega ja kuna üks hammas oli jäätist süües hell, mõtlesin, et sisustan aja ühe kiire hambaarstivisiidiga. Halb mõte. Keegi hambakliiniku personalist inglise keelt ei rääkinud ja minu viipekeeles edastatud sõnumist, mis pidi ütlema, et ma soovin tuimestust, saadi aru täpselt vastupidisena. Ühe hamba parandamise asemel “parandasid” nad kolm, nii et kui ma pärast kolmetunnist Hiina, vabandust, Tai piina tulema sain, oli mul kolm tinaplommi suus ja “tempel mälus igaveseks”.
Piiravad uskumused ja hirmud on emotsioonide- ja kogemustepõhised programmid, mis takistavad meil vabalt ja mõnusalt elada. Üks sagedasemaid programme, mida oleme endale peale pannud ja mis meie elu olulisel määral mõjutab, on puudusteadvus. See puudutab meist igaühte peaaegu igal tasandil iga päev. Ma olen endaga väga palju tööd teinud, aga ikka ja jälle avastan end millegi puudumise üle kurtvat.
Võib-olla mõtled sinagi, et sul ei ole piisavalt raha, piisavalt armastust, piisavalt head tööd, piisavalt head elukohta, piisavalt ilusat ilma ja nõnda edasi. Märka, kui palju selliseid miinusmärgiga mõtteid sul päeva jooksul peast läbi käib. Kui sa kurdad halva ilma üle, siis mõtle, millest sul tegelikult puudus on. Sa oled elus, ilm on selline nagu see parasjagu on, sul pole ju tegelikult millestki puudus. Küll päike jälle välja tuleb. Teisisõnu – muuda vaatenurka ja kõik ongi hästi.
Paljude programmidega see muidugi nii lihtne pole, vaatenurga muutmisest jääb väheks. Selleks on näiteks programm, mis ütleb, et sa ei ole piisav; sellest vabanemiseks võiksid appi võtta terapeudi. Suurteks väljakutseteks on ka programmid, mis kestavad suguvõsati põlvest põlve nii kaua, kuni keegi selle ahela katkestab ja programmi maha võtab. Mõned nimetavad seda needuseks, mõned suguvõsakarmaks, aga tegelikult on see üks järjekordne uskumus. Näiteks usuvad mõned, et nad on vaesed; ükskõik mida nad teevad ja kui palju pingutavad, nad ei saa endale kunagi lubada ilusat maja, head autot või luksuslikke reise, sest need on ainult “rikastele”. Nii uskusid juba nende vanemad ja vanavanemad ja hakkavad uskuma ka lapsed, kui keegi selle uskumuse murdmiseks midagi ette ei võta. Mõnes suguvõsas meesliin joob. Miks nad joovad? Sest keegi ei ole oma sisemiste deemonitega tegelenud ja neid ära lahendanud. Lihtsalt pudelist eemale hoidmine ei aita, tegelema peab sisemise ärevusega. Kui sellega ei tegele, jäävad kained perioodid ajutiseks ja joomine ei lõpe kunagi.
Kust tulevad meeste- või naistevihkajad? Vastassoo vihkamise juured on samuti perekonnas. See saab alguse sellest, millise tooniga räägitakse peres meestest või naistest ning millise tooniga ema ja isa omavahel räägivad. Kas eksidest räägitakse lugupidamisega või on vanemad jäänud oma valusse kinni ja ütlevad, et kõik naised on meeste ärakasutajad ja mehed ringitõmbajad? Ja keda hakkab laps täiskasvanuna ligi tõmbama? Eks ikka neidsamu ärakasutajaid ja ringitõmbajaid, mida programm on ette näinud.
Väga levinud uskumus on, et ilma tohutut vaeva nägemata ei saavuta sa midagi. Ma võin öelda, et see ei ole nii, sa ei pea endal ninast verd välja punnitama. Tee voolavuse ja rõõmuga, lase vabaks ja asjad hakkavad toimima. Kas Vargamäel sai keegi raske tööga õnnelikuks? Ei saanud. Tee usalduse, teadlikkuse ja tunnetusega, mitte jõu, ängi ja vihaga.
Mõni usub, et seks ei saa kesta üle viie minuti, ja tal ei kestagi. Mõni naine usub, et ta ei saa kunagi orgasmi, ja ta ei saagi. Mõni usub, et armastavad ja head mehed on ainult filmis, sest ema ütles, et kõik mehed on sead ja tahavad ainult seksi. Paljud usuvad, et mehed ei nuta. Ja veel suurem hulk inimesi usub, et kõik, mis jääb musterkäitumisest väljapoole, on patt. Need on programmid, nagu on programm ka eelmises peatükis kõne all olnud seemnekanalite kinnipanek, mis ei puuduta ainult mehi, vaid ka naisi. Ole ettevaatlik sellega, mida sa mõtled ja ütled, sest programme on väga lihtne peale panna, aga palju raskem maha võtta.
Kui sa hakkad enesearengu teed käima, hakkad neid programme aina rohkem märkama. Kui sa teadvustad, et oled ise endale mõne programmi peale pannud, võib see sind päris kõvasti raputada ja sul jalad korraks alt tõmmata.
Programme pannakse peale ka raadios, teleris, sotsiaalmeedias. Lähed poodi tosse ostma ja näed ainult ühte brändi, mida sulle on reklaamide kaudu ette söödetud. Programmi võivad sulle peale panna vanemad, õpetajad või ühiskond, kes ütlevad, et õige elu mudel on kool – ülikool – palgatöö. Kui sa usud, et pead töötama mingis süsteemis ega saaks ise hakkama, siis see nii ongi. Kui sa võtad aga julguse see uskumus kahtluse alla seada ja proovid iseseisvalt hakkama saada, võib see alguses väga hirmutav olla. Jah, sul võib raskeid aegu olla, aga kui sa oled vajutanud Delete-nuppu ja alateadvusest selle programmi ära kustutanud, on suur tõenäosus, et sa ei taha enam kunagi palgatööle tagasi minna.
Meie elu ongi üks suur programm. Nii nagu on arvutitel tarkvara, on ka sinu geneetika tarkvara, mille oled esivanematelt kaasa saanud. Vanadele programmidele hakkad sa ise uusi otsa laduma, niikaua kuni sa teadlikuks saad, arvuti kõvaketta üle vaatad ja vanad programmid, mis arvuti kiirust ja tõhusust takistavad, ära kustutad. Sa hakkad tunnetama, mis on sinu tõde ja millist elu tahad endale oma programmide kaudu luua. Kas positiivset, usaldavat, armastust ja loovust või negatiivsust, hirmu ja vägivalda täis maailma. Kumba sa lood?
Osa programme on meile head ja vajalikud, näiteks õigustatud hirm. Pole ju mõtet tuulega katuseservale kõndima minna, kui sa tead, et võid sealt alla kukkuda. Või lased endale hüpnotisööril peale panna programmi, mis ütleb, et sa ei taha enam kasiinosse minna või ühtegi suitsu tõmmata. Hüpnoosi abil on võimalik sõltuvusest vabaneda, samuti saab terapeut aidata mõne programmi mahavõtmisel, millest sa ise jagu ei saa. Võib-olla mul oleks aeg mõne terapeudiga sellest surfilohega hüppamisest rääkida?
Võid ka ise proovida mõnest uskumusest vabaneda. Tee nii.
Märka uskumust.
Mõtle, et see on ju ainult uskumus. Nii võtad sellelt juba osa jõudu vähemaks.
Küsi endalt: aga mis siis, kui see ei ole tõsi?
Kujutle ennast elavalt tegemas midagi, mis selle uskumuse kummutab. (Uskumusel jäi juba jälle natuke jõudu vähemaks.)
Nüüd proovi teha midagi, mis selle uskumuse päriselt kummutab.
Lase piiravast uskumusest lõplikult lahti ja võta omaks uus, positiivne uskumus.
Ego takistab alguses piirava uskumuse lahtilaskmist ja tahab sind vanasse programmi tagasi tõmmata ning oma vana lugu edasi rääkida. Märka seda.
