Kuidas me saame noori aidata? Kõige lihtsam viis oleks ise armastada oma kaaslast ja muud polekski vaja. Ainult nii on võimalik õpetada noori vastutust võtma. Nii noored lihtsalt näevad, kuidas see asi käib. Kuid just see on kõige libedam ala meie ühiskondlikus moraalis, mis soovitab toimida meie sõnade, mitte tegude järgi. Vahel on noorena kogetu nii valus, et ei julgegi uuesti proovida. Väga raske on, kui noored jäävad oma muutustega üksi. Neil on vaja toetust ja kinnitust, et see, mis nendega toimub, peabki nii olema ja kõik on hästi.
Me ei saagi väga palju teha, olulisem on lihtsalt olemas olla. Palju sekkuda pole vaja. Kui vanematel on lastega usalduslik suhe, julgeb noor ise rääkima tulla. Kui ei ole, siis pinnimise, survestamise, nuhkimise, keeldude ja käskudega ajame distantsi veel suuremaks. Minu arvates on laste kasvatamine lapsevanemale eelkõige usalduse õppimise meistriklass. Usaldage oma lapsi; uskuge, et teie laps on tark ja teab, mida teha. Kasvamisega ei kao noortel vajadus läheduse järele. Füüsiline puudutus ja hea sõna on parimad päästerõngad, kui läheb raskeks. Kui perel jagub lastele kogu aeg tähelepanu ja häid sõnu, siis ei lähegi raskeks. Kui on vanemate toetus, on kergem taluda seda meeletut seletamatut igatsust millegi nimetu järele, mis kaasneb noore inimese kasvamisega.
Suhelge omavahel. Rääkige ausalt enda hirmudest, tunnetest, kogemustest ja unistustest. Olge lugupidavad ja ärge naeruvääristage lapse muresid. Austage oma lapse valikuid, tunnustage ta tegusid. Rääkige armastusest ja seksist, nagu teie sellest aru saate, vaadates oma kõige ilusamasse südamesoppi. Vaadake oma lapsele silma ja kallistage teda. Armastage.
Lapsega suheldes on väga oluline füüsiline kontakt ja silmside. Oma koduloomadega me loome ju sellise kontakti. Koer jookseb meile vastu ja saab sõbraliku tervituse ja kallistuse osaliseks, samuti muutub kõikide kassisõprade hääletoon armastavaks, kui nad kassidest räägivad. Lapse ja oma partneriga seda tavaliselt igapäevaelus ei tehta, nii kogunevadki juubelikõnede ajal klombid kurku ja seletamatud valupisarad silma. Rääkige lapsega tema tasandilt, kükitage, istuge ja vaadake silma, kallistage ja puudutage teda. See on väga oluline, läbi silmside ja puudutuste tajub laps kergemini, kuidas te tegelikult ennast tunnete, kas see on ka tõsi, mida te räägite. Mõnikord „säästavad“ vanemad lapsi ilusate ja vähemilusate valedega, aga omavahelise suhtlemise aluseks olgu ausus.
Näen oma töös palju lahutavaid paare. Räägime sellega seoses palju lastest. Eelkõige sellest, et kui vanemad ilma lasteta kindlasti lahutaksid, siis poleks õige ainult laste pärast kokku jääda. Aga räägime ka kõige tähtsamast – sellest, et igal hetkel on vaja ka lastega aus olla. Meil pole võimalik lapsi säästa sellest, mis toimub. Ainuke viis on olla aus. Tegelikult on lapsed esimesed, kes märkavad, et regi kisub viltu. Nad tunnetavad lähenevat katastroofi , nad näevad, kuidas nende kõige kallimad inimesed teevad teineteisele haiget ja triivivad teineteisest eemale, kuid täiskasvanud teevad nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Lapsed on viimased, kes teda saavad, mis tegelikult toimub, naabrinaised on selleks ajaks juba tavaliselt kõikide detailidega kursis.
Kuigi lapsele lahkuminekust teatamine võib tekitada vanemates kabuhirmu, peaks seda ikkagi tegema. Lastel on õigus teada, mis vanemate elus toimub, sest see mõjutab otseselt nende heaolu. Lapsed õpivad vanematelt, kuidas lahendada pingelisi olukordi.
Allikas: Tiina Tiitus „Õnnelik suhe“, kirjastus Pilgrim
