Noorena oleme nagu kaup poes, olles samal ajal täielikus teadmatuses oma turuväärtusest. Kui vaatad ümberringi, siis õnnelikus suhtes ei ole mitte need „kõige ilusamad inimesed“, vaid igasugused teised, mõned, kes on sinu pilgu jaoks lausa väheatraktiivsed. Paljud maailma iluikoonid surevad lastetuna, vaevlevad suhtedraamades ega leiagi õnne. Atraktiivne välimus vastassugupoole silmis ei ole kahjuks õnne garantiiks, kirjutab Tiina Tiitus oma raamatus „Elu armastus“.
Naiste väärtuseks on olnud ajast aega hea tervis – et nad suudaksid sünnitada ja jaksaksid järglasi toita. Keha on aga tugevam noorena ja nõnda taandubki naise mõõdupuu noorusele. Meeste väärtuseks on olnud ellujäämiseks vajaliku ressursi tagamine emale ja lapsele. Seda soodustab elukogemus ning vanus, sest pikema aja jooksul jõuab rohkem materiaalset väärtust kokku krahmata. Seepärast ongi läbi ajaloo olnud soositud paarid, mille moodustavad vanem mees ja noor tüdruk.
Sellised arusaamad kehtivad paljude jaoks veel tänapäevalgi. Donald Trumpil ja Emmanuel Macronil on oma abikaasadega sama suur vanusevahe, täpselt 24 aastat. Esimese puhul peetakse olukorda normaalseks ja meest täkuks, teisel juhul on aga mõned lausa šokis – mehele tuntakse kaasa, vanemat naist aga mõnitatakse.
Paljud jõukad mehed näevad naist kui keha. Viimane aga teatavasti vananeb, mistõttu on „vaja“ üha uuesti ja uuesti luua suhe värskema mudeliga. Sest mees väärib ju parimat? Istusin mõni aeg tagasi ühel vaimsel kursusel umbes omavanuse, ebasportliku ja kergelt ülekaalus mehe kõrval. Kui oli aeg teha harjutust, paluti meil võtta paaridesse juhusliku inimesega. Kuna ta istus mu kõrval, tundus loomulik teha ettepanek olla paarilised. Mees vastas selle peale: „Mul pole vahet…“ Sain hetkega aru, et vahe on üüratu, sest takistasin tal korralikult ringi vaatamast ja meelepärast valikut tegemast.
Tõenäoliselt oleks selleks valikuks olnud ruumi kõige ilusam ja noorem naine. Hiljem, kui jõudsime kursuse käigus tema mureni, tuli välja, et ta oli suhtes endast 20 aastat noorema naisega ja neil olid suured probleemid. Ta ei jaksanud piisavalt raha teenida, mistõttu nooruke kaunitar libises sõrmede vahelt minema. Mees oli raevus, sest tegu oli tema jaoks juba mitmenda sarnase suhtega. Ta ei mõistnud, mida naised temalt nõuavad ja miks iga lahkuminek järjest valusam on. Mees ei saanud aru, et ta ise jäi aina vanemaks ja ta teenitud rahamäed ei suutnud enam korvata intiimsust ega võrdset partnerlust.
Meil on vaja õppida nägema läbi välisest kestast, sest keegi meist ei jää elu lõpuni 24aastaseks. Ja nii peabki olema. Teadmine sellest, kes meile meeldib, kujuneb välja väga noorena, võib-olla tuleb see juba sündides kaasas, ma ei tea. Igatahes on kõigil lasteaias selge, kes on kes – milline tegelane meeldib ja milline mitte. Lapsena läheneme elule intuitsiooniga, mistõttu on ka valikute tegemine lihtne. Hiljem koolis ja sealt edasi täiskasvanuna jäävad (eba)meeldivad tüpaažid samaks.
Heili meenutab oma lapsepõlve. „Mäletan, kuidas sõitsin vanaemaga bussis mööda Lõuna-Eesti tolmust kruusateed. See pidi olema aastal 1972, sest olin viiene. Vanaema kohtas bussis sõbrannat, kellel oli samuti lapselaps kaasas – kuueaastane poiss. Suurt kasvu noorhärra oli kikilipsu ja lokkis heledate juustega. Ta luges kogu reisi vältel peast korrutustabelit, nii et vanaema rind oli uhkusest kummis. Poiss oli vaieldamatult tark, tulevane teadlane. Kindlasti kasvas temast ka ilus, Hollywoodi välimusega eesti mees. Minu jaoks oli ta aga üks väike igav vanamees. Sain kohe aru, et sellised tüübid pole minu teema.
Olen ise väga heleda nahaga, talvel helesinine ja suvel roosa. Ma ei päevitu kunagi kuldselt jumekaks. Kui natuke õnnestubki, kulub vaev paari nädalaga maha. See-eest olen alati imetlenud oma õe ilusaid kuldpruune sääri.
Küllap on see intuitsioon, alateadlik soov rikastada genofondi, mis sunnib meid vaatama oma külast natuke kaugemale. Nüüd võin naljaga öelda, et mul on selline mees, kes läheb pruuniks juba toas istudes, samal ajal kui mina püüan meeleheitlikult aias lamades päikest võtta.
Mul on veel üks mälestus seoses vanaema ja meestega. Olin siis ikka väga väike, võib-olla kolmeaastane. Toimus mingi pidu – juubel või matus –, lapse jaoks ühtviisi igav. Pikk laud jooksis ühest toast teise, inimesed sõid ja jõid, lauldi ja tõsteti tooste. Mäletan, et mulle meeldis üks mees, keda ma polnud varem kunagi näinud. Mul pole õrna aimugi, kes ta oli. Väikese lapse jaoks polnud sel ka mingit tähtsust.
Aga ma mäletan seda tunnet, et ta väga-väga meeldis mulle. Tal olid tumedad juuksed, mustad püksid ja valge särk. Päevitunud käsivarred ning ilusad näojooned. Istusin korra isegi ta süles, kui ta teisega vestles. Selles mälestuses pole midagi kohatut ega imelikku. Ta oli väga sõbralik ja tore. Minu jaoks sai temast mingis mõttes meeste atraktiivsuse mõõdupuu.“
Autor: Tiina Tiitus
Allikas: „Elu armastus“, kirjastus Pilgrim
