Surres on meie suurimaks hirmuks see, et me muutume mittemillekski. Paljud meist arvavad, et kogu meie eksistents on piiratud vastava ajaperioodiga ehk meie „eluajaga“. Me usume, et see algab me sünnihetkest – kui muutume mittemillestki millekski – ja lõppeb meie surmahetkel, mil muutume taas mittemillekski. Seetõttu täidab meid hirm hävinemise ees.
Kuid süvitsi vaadates võiksime oma eksistentsi mitmeti mõista. Me näeksime, et sünd ja surm on kõigest kujutlused ning seda, et neid päriselt ei eksisteeri. Buddha õpetas, et sündi ja surma ei ole olemas.
