Intiimsuhted sunnivad meid võtma omaks seda, mida me endas eitame; me ei saa lõputult varjata soovimatuid iseloomujooni, mida me avalikkuse eest veel suudame peita. Meeldib see meile või mitte, need omadused on osa puuduvast minast ja terviklik olemiseks peame me need omaks võtma ning endaga integreerima. Meie terviklikkuse – täieliku mina – hulka kuulub ka vari. Mul endal ei olnud omal ajal masenduses ja kurbade inimeste suhtes üldse kannatust. Ent ometi tõin oma ellu pidevalt kurbi ja melanhoolseid inimesi. Ühe teraapiaseansi käigus, kui ma rääkisin parajasti oma elust üldiselt, rabas terapeut mind küsimusega, kui kaua ma juba depressioonis olen olnud. Mitu nädalat oma depressiooni eitanud ja kaalunud isegi terapeudi juures käimist tema ootamatu diagnoosi tõttu lõpetada, otsustasin tema teooriat põhjalikumalt uurida, et saaksin talle tõestada, et ta eksib.
Ühe teraapiaseansi käigus, kui ma rääkisin parajasti oma elust üldiselt, rabas terapeut mind küsimusega, kui kaua ma juba depressioonis olen olnud. Mitu nädalat oma depressiooni eitanud ja kaalunud isegi terapeudi juures käimist tema ootamatu diagnoosi tõttu lõpetada, otsustasin tema teooriat põhjalikumalt uurida, et saaksin talle tõestada, et ta eksib.
Lapsepõlve süvitsi uurides sai selgeks, et ma ei olnud lapsena ema kaotust leinanud. Teiste depressioon ja kurbus äratas minus neid tundeid, tundeid, mis olid minu teadvusse lubamiseks liiga valusad. Aga ma olin oma ellu ühtvalu toonud inimesi, kelle depressioon toimis minu oma peeglina, et mina ei peaks seda endale tunnistama; seejärel sain neist jälle lahti, et peegelpilt hävitada.
Lapsepõlvemälestuste uurimise käigus kerkis depressioon tohutu kurbuse kujul pinnale. Lubanud endal pärast kahtekümmet seitset aastat viimaks ema surma leinata, hajus varjatud depressioon ja ma tundsin end elusamana kui iial varem. Minu tunnetepool taastus.
Partneriga tekkivad tülid on sinu sisemuses käärivate konfliktide väline väljendus. See, mida sa oma partneris kas siis idealiseerid või põlgad, kehtib tõenäoliselt mingil määral ka su enda kohta. Ühel või teisel määral kehastab su partner mahasalatud negatiivseid jooni, millega sa elada ei suuda, ning kaotatud mina positiivseid jooni, ilma milleta sa elada ei suuda.
Teisisõnu on see tegelikult enesereetmine – teisele omaenda mahasurutud omadusi projitseerides ja teda siis nende eest kritiseerides eitad sa iseennast. Täpselt sama asi toimub filmistaare kummardades: me idealiseerime neid nende omaduste tõttu, mille oleme alla surunud, ütleme selle käigus sisuliselt endast lahti ja jääme poolikuks, elades nii teiste kaudu. Ema Teresat imetledes või mõne sportlase edule kaasa elades tõmbab meid sageli ligi puuduv osa meist, mida meil ei lubatud väljendada.
Kuidas sellest patiseisust välja tulla? Kuidas saada tagasi kaotatud omadused, nii head kui halvad, ning end uuesti kokku panna? Jälle tuleme tagasi sama vastuse juurde: läbi pika ja tõsise töö, kasutades teadlikult oma suhet partneriga. See, mis pealtnäha on looduse räpane trikk, on tegelikult hea tahte väljendus: tervenemisprotsessis peitub kaunis sümmeetria, nii nagu haavamiseski.
Öeldakse, et lahku minna on raske, aga see pole nii. Kerge on enne raskuste tekkimist minema kõndida, leida uus valge laev – kuni ka see viimaks põhja läheb. Hoopis ärgata on raske.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Harville Hendrixi raamatust „Püsiva armastuse käsiraamat“.
