Me kõik püüdleme vabaduse poole, aga kui meile vabadus antakse, siis me püüdleme jälle koostoimimise poole. Koos tantsida ei ole sugugi nii kerge, nagu arvatakse. See eeldab, et mõlemad teavad samme ja oskavad ennast muusika taktis õigesti liigutada.
Mida kõrgemale me oma vaimses arengus jõuame, seda enam mõistame, et partner ei olnud kunagi eesmärk omaette, vaid meie endi soov oli leida armastust ja selle me leiamegi enda seest, mitte teisest.
Kui palju on inimesi, kes on suhetes lihtsalt seetõttu, et mugavustunne on nii tugev, et enam ei taha ega julgegi eemalduda? See tähendaks ju taaskordset uuesti alustamist. Uuesti alustamine aga ei ole alati nii kerge.
Teadjanaine Kristiina Raie on öelnud, et tulevikus on harvemini esinevad nii öelda vajaduspõhised suhted, kus ollakse koos seetõttu, et kindlustada ennast materiaalselt või lapsepõlve emotsionaalsetest vajakajäämistest.
On öeldud, et suurem osa inimesi (kui mitte kõik), kes meie elus esinevad või meie elust läbi käivad, on meile juba eelnevate elude kaudu tuttavad. Sestap seovad meid nendega niidiotsad, mis viivad meid kui uurimisse süvenevat detektiivi, aina iseendale lähemale.
Ilus lapsepõlv saab alguse tugevast perekonnast ning sooja atmosfääriga kodust.
Vastsündinu, kuna ta on just siia maisesse ilma saabunud, on väga heas ühenduses oma hingega. Ta ei ole veel korjanud vanemate ja ühiskonna poolt peale mustreid ja uskumusi, mis teda piiraksid. Suurem osa lapsi on oma hingega tihedas ühenduses 4-5aastani, 7-ndast eluaastast (koolimineku east) võtab ego juba ohjad tugevalt üle. Vaja on tugevat eneseidentiteedi loomist, et koolis enda eest seista ja hakkama saada. Selleks ajaks on laps juba ennast defineerinud mingil määral siia maailma, mis talle meeldib ja mis mitte, millised on suhted tema vanemate ning sõpradega ning milliseks peab maailma.
Vaimsele teele asunud teavad, et tihti oli nende lapsepõlves valukohti, mil nad tundsid, et nad peavad väga pingutama, et teenida ära vanemate armastus. Olid justkui tingimused, mida pidi täitma, et tuua endani vanemate heakskiitu.
Me oleme korranud sellist mustrit läbi ajastute mitmeid sadu kordi, teadvustamata kui oluline on see, et meie lapsed teaksid, et nad on südamest vastu võetud ja aktsepteeritud, ükskõik milliseid valikuid nad ka ei teeks.
Mure oma lapse pärast on raskus nende õlgadel ning komistuskivid nende teel, mitte neid toetav jõud. Muretsemine on seotud negatiivse olukorra ette kujutamisele. Selle asemel võiks kasutada palvet ehk positiivsele keskendumist. Meil ei ole võimalik oma laste teedelt kõiki eluraskusi eemaldada, kuid meil on võimalik neile raskusi mitte juurde saata õppides ise olema teadlik lapsevanem.
Uurides erinevate suguvõsade karmasid, on välja tulnud, et meis kõigis on peidus üks torisev vanake, kes arvab, et alati saab ja peab saama paremini, kui eelnevalt. See paremuse poole püüdlemine viib ka elu edasi, ent see peab toimuma viisil, mis oleks meid kõiki toetav ja jõustav.
Universaalsete seaduste kohaselt püüdleme kõik tasakaalu harmoonia kaudu, mis eelkõige saabub iseenda täielikus omaksvõtuks ehk aktsepteerimises ning selle kaudu oleme suutelised ka kõik teised ja end ümbritseva endale lähedale tooma ning tolerantsed olla.
Kõigis energiakeskustes kui ka kõigis organites ning isegi kõige pisimas rakus on polaarsused. Mehelik ja naiselik energia, kui see on tasakaalus, voolab ja täidab piirkonna elujõuga. Kui aga toimunud on nihe, siis ei ole piirkond enam nii elujõus. Kui on liialt võetud (mehelik), tagasi andmata (naiselik), ei ole rakk, organ või kehaosa tasakaalus. Energiakeskused meie kehas ja meie kehast väljaspool ankurdavad meie armastuse, meie hinge, meie kehasse, mille läbi energia voolab. Mida vähem energeetilisi tõkkeid on meie kehas, seda rohkem armastust meis voolab.
Kool on aga lapse teine kodu.
Praegune koolisüsteem ei toeta veel meie lapsi tasakaalukalt – palju õpitakse pähe tuupimise teel, praktilisi eluks vajaminevaid õpetusi – kuidas suhelda, kuidas ennast tasakaalus hoida, kuidas ennast armastada, on jäänud vajaka. See on aga tinginud, et kui inimene ei käitu nii nagu ühiskonnale vaja, on ta justkui nagu “rike” süsteemis, mis vajab erikohtlemist. Seal, kus armastus puudub, paisub hirm. Hirm võib tekkida mis tahes asjade, olukordade või inimeste ees. Meie koolisüsteem, olles pigem mehelikus energias, jätab naiselikule energiale vähe ruumi. Jääb puudu tundekasvatusest ja inimlike suhete väärtustamisest. Kool kui selline peaks looma korraliku aluspõhja elus hakkama saamiseks.
Me ei pea kedagi teenima peale iseenda ning me peame julgustama meist nooremaid ennast armastama ja sillutama neile teed, et nad ei tunneks, et nad peavad väliselt ülemäära pingutama, et teenida vanemate heakskiitu. Me kõik oleme aktsepteeritud ja armastatud just sellistena nagu me oleme, sest tõelise elu kese ongi armastus ja me kõik toimime kaasloomises.
Autor: Maili Hütt
