1960.-ndatel avastasid psühhiaatria alal töötavad tantsuõpetajad, et kontakti ja sideme klientidega võib saavutada sõnadeta, läbi liikumise. Nii kasutab seeläbi sündinud tantsuteraapia liikumist isiksuse, emotsioonide ja kogemuste väljendusvahendina.
Üks praeguse aja haigusi seisneb suuresti selles, et oleme lõpetanud liikumise. Meie kehad istuvad, kuni muutuvad kangeks, südamed on vanadest haigetsaamistest kokku tõmbunud, takistades armastuse voolamist ning meel muutub laisaks ja unustab, kuidas sirutuda kõige uue järele.
Mis võiks olla tantsust loomulikum moodus liikumiseks?
