Ma ei mäleta, kui palju, või kas üldse, ma kontserdile eelneval ööl magasin. Ärevus oli üle mõistuse suur, aga sama suur oli ka elevus. Ütlesin ajakirjanduses, et sellest saab minu elu vingeim kontsert. Elu vingeim närveerimine oli see päris kindlasti.
Olin endiselt meganärvis. Seisin lava kõrval ja vaatasin, kuidas Lauluväljakule kogunenud tohutu rahvamass Bocellit marulise aplausiga tänas. Mida ja kuidas ta laulis – mul pole aimugi. Ma ei kuulnud peale oma südame põksumise mitte midagi. Ei kunagi varem ega hiljem pole ma nii selgelt tundnud, et nüüd kohe hüppab süda seest välja. Või kui seda ei juhtu, siis ma minestan igal juhul. See oli kohutav, täielik paanika kuubis. Ma polnud ka Eurovisioonil nii närvis, sest see oli mulle tuttav popmuusikamaailm ja ma laulsin omaenda laulu. Jah, number oli tehniliselt raske, aga ma pidin selle lihtsalt ära tegema.
Siin pidin laulma võõrkeeltes, milles ma poleks sõnade ära ununedes mingil juhul hämada saanud. Laulud olid väga kõrged, ja veel ballaadid, milles ma end nagunii kõige mugavamalt ei tunne. Ja siis veel see väike asi, et minu kõrval seisis Andrea Bocelli.
Astusin värisevate jalgadega lavale ja võtsin tema kõrval koha sisse. Kui ma lavale astusin, hakkas rahvas minu toetuseks plaksutama ja huilgama ning ärevus läks üle. Nad tervitasid mind nagu oma inimest ja see oli tõeliselt südantsoojendav. Teadsin, et ükskõik kuidas mul läheb, nad on igal juhul minu poolt. Ka Bocelli ise oli väga julgustav, kui ta sosistas „You’re doing great!“ ja võttis mind mingi vaheosa ajal tantsima. Ma poleks kunagi oodanud, et temasugune staar on nii soe ja tore inimene, kes tekitab end ümbritsevates inimestes hea ja turvalise tunde.
Iga kord, kui ma näen mõnda tema videot, tuleb eriline tunne peale. Bože moi, mina, Tanja Kohtla-Järvelt olen Andrea Bocelliga mitte ainult laulnud, vaid ka tantsinud! See oli nagu unenägu ja sellise kogemuse saab ainult korra elus.
