Alles see oli, kui meedias lahvatas kirgi küttev teema, sest leidus üks, kes julges rääkida sellest, mida ta teeb, kui ta tunneb vajadust. Ma ei mõista teda hukka ega arva, et ta on vähem väärt või valem inimene kui teised, sest tean, et kerge tema tee ei ole. Oma lugude teel oli aeg, mil kogesin erinevate tunnete avanedes korraga seksuaalset ärritust, vajadust lahenduse järele. See oli kui laine, mis tuli kusagilt ja kadus mõnikord ilma midagi ettevõtmata, kuid teisal kasvatas pinget, sest vaja oli reaalset lahendust. Mõistsin, et seksuaalne pinge kasvas, kui ma ei teadnud, mida ma tunnen - mis on avanenud tunde nimi, milline on selle tunde lugu. Mul ei olnud võtit, et avada ennast. Mul ei olnud anda enesele sõna ega sõnu, et mõista iseenda lugu. Ainus võimalus tundus olevat õpitud lahendus - kontrollimatu energia vallandamine. Nüüd, sõltuvuse lugudes kõndides, olen teadvustanud, kui paljudest asjadest ma tegelikult sõltuvuses olen või olen olnud. Ma olen kutsunud seda maanduseks, eneses olevate tunnete maandamiseks, kuid tegelikult on need lood, kus ma ei ole tahtnud/ osanud kohtuda oma tunnetega - lihtsam on istuda televiisori ette ja jääda kinni, võtta võileib või mõni muu hea söök ja teha enesele head, minna ära nn valest kohast ja tarbida heas head. Asenduses on nii omad, et neid nagu ei eristagi enam iseendast ega pea seetõttu ka avastamist väärivaks teeks, kirjutab Marianne Umborg oma blogis.
Kui inimene oli veel väike ja temaga juhtus/ toimus midagi ning ta koges sellega seoses hirmutavat tunnet, millega ta ei osanud toime tulla, siis jagati talle lohutust. See võluvõti, mis pidi last lohutama, oli tegelikult mõeldud asendamaks üht tunnet teisega. Sellesama mudeli võttis inimene oma kasvatajatelt üle — kui ta üksinda olles koges tundmatu, kuid hirmutava tunde puudutust ja kartis seda tunnet enese sees, siis andis ta enesele lohutuseks aseaine — selle, mis oli võimalik.
