Homme, 1. mail tähistatakse volbripäeva. Oluliselt rohkem kui vorlbripäeva, teatakse aga volbriööd. Just sellel ööl liiguvad ringi nõiad, vaimud ja kummitused. Loe lähemalt, millised on volbriöö kombed meil ja mujal.
Ajalooliselt polnud nõidade peod kõikjal ühtviisi tuntud. Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni. Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu „kunste“ valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal.
Päris uuel ajal liiguvad volbrilaupäeval igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad ringi. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel peol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel. Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on ajast aega tugevasti muutunud.
Mida mujal tehakse?
Volbripäeva nõidade pühana tähistatakse Saksamaal, kus vana pärimuse kohaselt nõiad kogunesidki kõrgeimale mäetipule lõbutsema. Kaasajal on volbripäev karnevalide ja lõbustuste päev ning nõidade kujukesed turistikaup. Maikrahvide ja -krahvinnade valimise tava aga tuntud laialt paljudes Euroopa maades.
Loksperi
Eesti läänesaartel tuntud germaanimõjuline pärimus, mille kohaselt jõulu- või nääriööl, harvem laupäeval või neljapäeval käiakse maksamerel või loksperil pidutsemas.
Maksameri (saksa Lebermeer ehk Jäämeri, surnute asupaik) asub eestlaste kujutelma kohaselt sagedasti kusagil mere kohal. Maksamereliste omavaheline mõõkadega vehklemine paistis maa peale nagu virmalised.
Loksperil käiakse Eestis pidutsemas mõnes üksikus paigas, lagendikul, metsas, 17. sajandi nõiaprotsesside andmetel ka jaanipäeval Sinimäel. Viimane kujutelm on lähedane 17. sajandist tuntud saksa pärimusele Blocksbergi mäel peetavast nõidade peost. Blocksbergi peeti surnute asupaigaks – mis on metsik, ligipääsmatu, pilvissepeitunud mäetipp). 19. ja 20. sajandi pärimuses on säilinud vana hingerännukujutelm, kuid seos surnutekultuse ja kuradiga enamasti puudub.
Loksberil käivad meil enamasti peremehed (erinevalt Lääne-Euroopast, kus loksperilised on reeglina naised, kes püüavad noori tüdrukuid kaasa meelitada, või siis kõrgema sotsiaalse staatusega isikud), terved nõidade perekonnad. Nende käigud tulevad avalikuks sulase või harvem tüdruku, mõnikord ka juhusliku teelise või soldati vahendusel, kes uudishimust kordab pererahva maagilisi võtteid ja satub sedasi taevasse mõõgaga vehklem või muidu kohatusse olukorda.
Allikas: Berta.ee
