Täna, 20. mail tähistatakse ülemaailmset mesilaste päeva. Mesilaste olukord maailmas aga halveneb pidevalt ja nende kolooniad hävivad. Nende kadumine on looduse viis meile öelda, et ümbritsevas maailmas on tingimused halvenenud. See seab ohtu maailma toiduvarud ja mõjub hävitavalt ökosüsteemidele, mis mesilastest sõltuvad. Nende putukate kadumine mõjuks elule maal sama tuntavalt kui suur kliimamuutus.
Kui tegemist oleks romaaniga, võidaks selle süžeed pidada liiga ebausutavaks – elujõulised mesilaste kolooniad kaovad üleöö jälgegi jätmata ning hukkunuid ei leita iial. Siiski ei ole siinkohal tegu väljamõeldisega: täpselt nii juhtub igal aastal tervelt kolmandikuga kõigist suurmesinike tarudest ehk üle miljoni kolooniaga. Pealtnäha täie tervise juures olevad mesilaste kogukonnad lahkuvad igaveseks tarust. Mesilasema hüljatakse ning paratamatult jääb ta nälga ja sureb.
Tuhanded teadlastest jäljekütid on seda probleemi juba viimased 15 aastat uurinud ja püüdnud välja selgitada põhjuse, miks nii suur hulk meie mesilasi kaduma läheb. mesilased ringi lennates kokku puutuvad. Neonikute näol on tegu närvimürgiga, mis viib putukatest ohvrid segadusse ja kahjustab näiliselt mesilaste suunataju, mis võib omakorda põhjendada seda, miks mesilased miskipärast tarudesse tagasi ei tule.
Veel üks uurimus, mis avaldati Ameerika Keemiaseltsi ajakirjas Environmental Science & Technology, seostas taimede istutamise ajal neonikuid sisaldanud tolmu õhkupaiskamise “surmavate tagajärgedega, mis ühtivad mesinike täheldatud kadudega mesilasperedes.”
USA Purdue Ülikooli entomoloogid täheldasid nakatunud tarude mesilastes värinaid, sihitut liikumist ja kramplikke liigutusi, mis kõik viitavad teravale putukamürgi mõjule. Kõige tipuks suutsid Harvardi ülikooli arstiteaduskonna teadlased läbiviidud uuringu käigus taasluua mesilasperede kollapsi nähtuse mitmes mesilastarus, kasutades selleks ainult väikeseid annuseid levinud neonikut nimega imidaklopriid.
Teadlased aga usuvad, et kokkupuude mürgiste pestitsiididega on ainult üks tegur, mis on viimaste aastate jooksul viinud mesilaste arvukuse kahanemiseni. Inimtegevuse laienemise ja monokultuurse põllumajanduse leviku põhjustatud mesilaste elupaikade hävimine ja killustumine võtab tolmlejatelt ära nende mitmekülgse loodusliku toiduvaru. Selle tagajärjena on juba välja surnud mitu mesilaste liiki. Geenmuundatud organismide (GMO-de) külvamine – millest osa sisaldab oma geenistruktuuris nüüd ka putukamürki – võib samuti olla vastutav mesilaste mürgitamise ja nende immuunsüsteemida nõrgestamise eest.
Igal kevadel viiakse veokitega miljoneid mesilastarusid Californias asuvasse Central Valleysse ja teistesse põllumajandusega tegelevatesse piirkondadesse, et asendada seal varem tegutsenud tolmlejad, kes on riigi mitmes osas peaaegu viimseni kadunud. Neile mesilastele söödetakse toitva mee asemel regulaarselt kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit. Produktiivsuse suurendamise nimel viljastatakse emasmesilased nüüd kunstlikult, mis aga on viinud häiriva mandumiseni mesilaste bioloogilises mitmekesisuses. Mesilased kaetakse ka keemiliste mürkidega, mille eesmärk on tõrjuda lesti ja teisi haigustekitajaid, mis levivad suurtes mesilastest pungil tarudes massiliselt.
1923. aastal ennustas biodünaamilise põllumajanduse asutaja ja tänapäevase orgaanilise liikumise eelkäija sakslane Rudolph Steiner, et saja aasta jooksul viivad mesilaste aretamiseks kasutatavad tehislikud tööstusvõtted terve liigi kollapsini. Tema ennustus tabas naelapea pihta!
Mesilasi on võrreldud söekaevandustes kasutatud kanaarilindudega. Mesilaste kadumine on looduse viis meile öelda, et meid ümbritsevas maailmas on tingimused halvenenud. Mesilased ei püsi enam kuigi kaua elus, kui me ei muuda oma aretusvõtteid ega eemalda nende keskkonnast surmavaid mürkaineid. Selline ulatuslik tolmlejate hukkumine seaks tõsiselt ohtu kogu maailma toiduvarud ja mõjuks hävitavalt ökosüsteemidele, mis mesilastest sõltuvad. Nende putukate kadumine mõjuks elule maal sama tuntavalt kui suur kliimamuutus.
Seda katastroofi on aga võimalik ära hoida. Saksamaa ja Prantsusmaa on juba keelustanud kõik putukamürgid, mida on seostatud mesilaste surmaga. Meil on veel aega mesilasi päästa, kui töötame loodusega koos, mitte selle vastu. Keskkonnateadlase ja kirjaniku Bill McKibbeni sõnadega: “Mingist hetkest alates ei saa me enam sundida loodust meie tööstusmudelile alluma. Mesilasperede kollaps on hoiatus. Mõned nutikad mesinikud, kes on välja mõelnud, kuidas töötada mesilastega kui võrdsetega, mitte kui nende isandatena, pakuvad seeläbi ettenägelikku lootust paljudele meie ökoloogilistele probleemidele.”
Tõlkinud Joonas Orav
Allikas: välisajakirjandus
