Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Jüripäev oli maarahva jaoks oluline karjalaske- ja põllunduspüha ning päev huntide tõrjumiseks. Samuti sooritati maagilisi toiminguid nii hea õnne, tervise kui ilu nõidumisks.
Neljapäeval, 23. mahlakuud on karjalaske-, ehk jüripäev mis on Maavalla põlisrahva jaoks tähtis püha ning ajalooline tähtpäev. Karja esmakordse väljalaskmise ning metsa, maa ja pikse austamisega seotud tavad muudavad selle päeva pühaks. Samas möödub 677 aastat Harju sõja ehk Jüriöö ülestõusu algusest.
Metsajumala ja Uku püha
Karjalaskepäeval on puud ja võrsed puutumatud nagu hiies. Kes neid raiub ehk vigastab, sel läheb edaspidi kehvasti. Kogemata vigastatud oksad on seepärast püütud punase lõngaga kokku siduda. Karja kihelkonnas on öeldud: “Jüripäval ei tehtud ka kuskil pool tööd, tema oli püha metsajumalale.”
Loomi karjatati muiste ikka metsas. Metsas olid aga karud ja soed, kes hinnalisi kariloomi ohustasid. Enne karjalaskepäeva on metsaloomadel vabadus kariloomi murda. Isegi karjaaeda pole enne karjalaskepäeva hea teha, sest siis ei pakuks see metsloomade eest mingit kaitset. Karjalaskepäevast kasupäevani hoiab aga metsajumal murdjad loomad karjast eemal. Vähemalt senikaua, kui metsajumalaga ollakse heas läbisaamises.
Kuni karjalaskepäevani pole maa veel hinganud. Selles on talvine viha, mis ohustab maale istujat, sellel magajat või paljajalu käijat. Kuigi ka esimene pikne lahutab maa viha, on karjalaskepäev siiski kindel tähtpäev, peale mida võib maale istuda.
Karjalaskepäeval maad ei harita, maa puhkab, maa hingab.
Karjalaskepäeval peetakse püha ka pikse pärast. Seal kus on kolinat ja müra, hakkab pikne hiljem sisse lööma või rikub rahe saagi. Tarvastus on öeldud, et “juripääval ei tohe oherdega auku laske, sõs om vanamb vihane” (vanamb – kõu).
Karjalaskepäev tähistab karjatamise algust, kuid mitte tingimata esimest karjapäeva. Loomade esimene karjamaale laskmine on sõltunud ja sõltub praegugi kevade saabumisest ja loomasööda jätkumisest. Samuti on valitud selleks paaris nädalapäev – teisipäev, neljapäev või laupäev.
Esimene karjapäev on loomade suvise saatuse ja heaolu jaoks määrava mõjuga. Seepärast on sel päeval tehtud palju igasugu taigasid, mis peaks loomi kaitsma ja andma neile paremat edenemist. Loomad aga annavad inimestele toidust ja mõjutavad seega omakorda inimeste tervist ja head käekäiku. Näiteks on pandud karja väljaajamisel laudaukse alla kirves või muu raudese ja on loomi nõiarohtudega suitsutatud. Samal põhjusel on ka ennustatud. Milline loom astub karjateele pandud muna katki, saab peatselt hukka. Selline loom on siis mõttekas varakult lihaks teha.
Karjalaskepäeva lõkketuli annab tervist. Sellest päevast alates võib hakata lõket tegema. Vähemalt kohati on sel päeval peetud suuri küla või isegi mitme küla ühiseid tulesid. Karjalaskepäeva lõkkesuitsul on tervistav ja kaitsev vägi nii inimestele kui loomadele. Suitsutatud on ka põlde ja marjapuid. Tule tegemiseks on õige aeg õhtul ja öösel vastu 23. kuupäeva.
Karjalaskepäeval ei tohiks kodust midagi välja viia, ei laenata ega laenu tagasi anda. Muidu antakse või viiakse kodu õnn ära.
Tärevere (Iisaku) ja Jõvi kihelkonnas on abielunaised sel päeval üheskoos naistepüha pidanud. Kogunemist on nimetatud lüpsikute turbutamiseks. Sääl siis on tehtud nõidust lehmadele parema piimaanni saamiseks. Samuti võeti abielunaiste hulka vastu eelmisel aastal tanu alla saanud noorikud.
Kukerpalli laskmine jüripäeval välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale.
Allikas: Maavald.ee
