Advent on enamikus läänekiriku maades kirikuaasta ja paastuaja algus – algab 30. novembrile lähimal pühapäeval ja lõpeb jõululaupäeval, 24. detsembril. Kokku on advendipühapäevi neli – igal pühapäeval enne 1. jõulupüha. Jõululaupäev võib langeda kokku 4. advendiga. Adventi ehk jõulude ootamise aega hakati esimesena tähistama Hispaanias 4. sajandi lõpus, mujal maailmas 6.-10. sajandil. Rõõmus ootuseaeg pole […]
Advent on enamikus läänekiriku maades kirikuaasta ja paastuaja algus – algab 30. novembrile lähimal pühapäeval ja lõpeb jõululaupäeval, 24. detsembril. Kokku on advendipühapäevi neli – igal pühapäeval enne 1. jõulupüha. Jõululaupäev võib langeda kokku 4. advendiga.
Adventi ehk jõulude ootamise aega hakati esimesena tähistama Hispaanias 4. sajandi lõpus, mujal maailmas 6.-10. sajandil. Rõõmus ootuseaeg pole ajalooliselt siiski tähendanud pidutsemist, vaid hoopis vastupidi – advendiajal püüti igati askeetlikult läbi ajada. Välditi liha söömist nagu paastuajal ning piirati söögikordi. Kõht söödi täis vaid üks kord päevas. Loobumine aitas vabaneda isekusest. Paastuajal kokkuhoitud raha ja toiduga aidati neid, kes puudust kannatasid. Sel ajal pühenduti üldse rohkem heategevusele. Õigeusu kirikus kestab jõulueelne paastuaeg koguni 40 päeva.
Advendiaega iseloomustavad kindlat värvi küünlad. Tunnusvärv on purpurpunane – kuningate, kuid ka leinavärv. Paljudes kirikutes kasutatakse tänapäeval ka sügavsinist, mis sümboliseerib öötaevast, vett ja uue loomise algust. Euroopas on olnud tavaks tähistada advendiaega igihaljaste puude ja taimedega.
Advendiküünlaid on viis ja nad on kindlat värvi: kolm purpurpunast/ sinist ja üks roosa/ punane küünal, mis asetatakse nelinurkselt, keskel suurem valge küünal. Esimesel advendipühal süüdatakse palve saatel üks purpurpunane küünal, mis põleb palve ajal. Igal pühapäeval süüdatakse üks uus ja eelmine(sed) küünal. Roosa küünal süüdatakse kolmandal advendi pühapäeval. Keskmine küünal süüdatakse jõululaupäeval.
