Andresepäevast algab advendiaeg, mis tõusis oluliseks just 20. sajandi teisel poolel. Varasemas rahvakalendris oli andresepäev külma ja talve saabumise päev, mis lõpetab kadrisula.
Tavaks oli kogu öö põletada tuld.
Lääne-Euroopas, kuid ka meil on andresepäev oluline kui esimene armsama ennustamise tähtpäev pikas talviste ja kevadiste ennustuspäevade reas. Enamik ennustusviise sarnanevad aastavahetusel ja muudel kriitilistel aegadel rakendatavatega.
Kuidas ennustada armsamat
Andresepäevane tulevase ennustamine pole meil kunagi olnud nii populaarne kui Lääne-Euroopas, kust on Eestisse levinud näiteks mitmed selletarbelised loitsud ja muud tavad. Tulevast püütakse näha unes, paludes enne uinumist: “Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest.” Lausumise juures tuleb külvata sümboolne peotäis viljateri või linaseemneid aseme ette. Lõuna-Eestis on teri puistatud voodisse.
Veel süüakse soolast ja asetatakse veenõu voodi alla – tulevane toob unes juua. Jäetakse pestud nägu kuivatamata – kuivataja on armsam. Pannakse vastassoo riideese või pool õuna padja alla, et näha unes oma tulevast.
Sobivad muudki lihtsad vanad ennustusvõtted. Võib ka kirjutada eesnimesid paberitükkidele ja rullida need kokku – õige nimi on hommikuks siledal paberil.
Mida ei tohi kindlasti teha
Mitte mingil juhul ei tohi sellele, keda unes näed, midagi ära ega temale anda. Vanad hirmutuslood räägivad, et tõenäoliselt võtad sa tema käest ära midagi, mis tõmbab talle kaela pahandusi ja sulle suure õnnetuse või surma.
Ei maksa ka unes kellelegi midagi anda – tõenäoliselt annad ära mõne endale kalli inimese või midagi, milleta ei saa enam kuidagi hakkama.
Ei maksa asjatult pöörduda inimeste hingede ja vanade jõudude poole.
Allikas: folklore.ee/berta/