Suhkruasendaja aspartaam – hea või halb?

Mis on aspartaam?

Tuntud on ta suhkruasendajana ning seda tööd teeb ta hästi. Nimelt on aspartaam ligi 200 korda magusam kui tavaline suhkur. See aga tähendab, et piisab väga väikesest kogusest, et saavutada erinevate toitude ja jookide jaoks meeldiv magusus ning seda äärmiselt väikese toiteväärtusega. Kilose suhkrupaki magususe saaksite kätte 5g aspartaamiga, mis täidaks heal juhul ühe teelusikatäie. Seetõttu on ta äärmiselt populaarne koostisosa erinevates dieettoodetes nagu dieetkarastusjoogid.

Lähemalt uurides saame teada, et aspartaam on kahest aminohappest, asparthappest ja fenüülalaniini metüülestrist, koosnev peptiid. See võib tunduda keeruline, aga aminohapete näol on tegemist lihtsamalt öeldes valkude ehitusosadega. Valk on eluks vajalik makrotoitaine ning me tarbime seda suurtes kogustes oma igapäevasega söögiga. Seega sööme iga päev ka aspartaami koostisosasid endale tavatoiduga sisse.

Tegemist on täiesti looduslike toitainetega, mida karta pole vaja. Ainukeseks märkeks siinkohal on üks haruldane haigus – fenüülketonuuria, mis on keskmiselt ühel inimesel 10 000-st (Soomes on isegi nii madal tõenäosus kui 1:100 000). See haigus diagnoositakse juba sündides ning see ei ole miski, mis võiks niisama tekkida ja millest te teadlik ei oleks. Seda haigust põdev inimene peab elus püsimiseks alustama sünnist saati eridieediga, kus on fenüülalaniini olemasolu miinimumi viidud. See tähendab, et ka aspartaam on välistatud. Kuna see probleem pole ainult aspartaamiga seotud, ei peaks see siinkohal meile rohkem huvi pakkuma.

Kuigi eraldi on need aminohapped samad, mis tavatoidus, siis aspartaamis on nad spetsiaalse tootmisprotsessiga kokku ühendatud. Väga happeliste või aluseliste keskondade puhul (nagu seedeprotsessides) laguneb aspartaam taas algosadeks. Nii tekivad mõlema aminohappe vabad vormid, kuid lisaks tekib metüülestri hüdrolüüsi kõrvalproduktina ka metanool. Teate küll, puupiiritus. Tundub jube? Meile eestlastele võibolla küll, sest eks paljudel on meeles juhtumid, kus metanool palju häda on toonud. Metanooli mürgituste tõttu on kaotanud paljud nägemise ning nii mõnigi jätnud koguni eluga hüvasti.

Seetõttu võtamegi ette kõigepealt metanooli ja räägime sellest lähemalt, sest siit algavadki enamasti väited aspartaami kahjulikkuse kohta ning on tähtis uurida, kas neil väidetel ka tõepõhi all on.

Umbes 10% tarbitud aspartaamist lõpetab meie kehas metanoolina. Jah, nii ta on. Aga siiski – antud kontekstis pole põhjust koheseks ehmumiseks. Teie rahustamiseks võin öelda, et metanooli leidub pea kõikjal looduses ja enamik meist omandavad metanooli iga päev. Näiteks saame seda õuntest ja ka muudest puu- ja köögiviljadest ning mahladest. Samuti leidub seda ka enamikes alkohoolsetes jookides. Kokku puutume sellega ka läbi tubakasuitsu ning autode heitgaaside. Seda kõike arvesse võttes pole seega põhjust teda niisama nime pärast karta. Oht sõltub siiski doosist ja kontekstist.

Nii. Tarbisime aspartaami ning meie keha sai sellest metanooli. Liigume edasi. Metanool ise lagundatakse omakorda kaheks aineks. Metanaaliks ehk formaldehüüdiks ja metaanhappeks ehk sipelghappeks. Mõlemad on põhimõtteliselt mürgised ained ning see on ka põhjuseks, miks suurte metanoolikoguste tarbimine on niivõrd ohtlik. Kuid jällegi, doos ja kontekst on oluline.

Räägime nüüd neist lähemalt. Alustame metanaalist ehk formaldehüüdist. Paljud kindlasti teavad seda kui hullu asja, mida kasutatakse balsameerimisvedelikus või millegi sarnasena. Nii vähemalt üritavad mustata seda paljud populaarmeedia väljaanded ja vandenõukirjandusega tegelevad veebilehed. Aga tegelikult pole asi sugugi nii hull.

Jah, formaldehüüdi tõesti kasutatakse nimetatud eesmärkidel ja ka mujal tööstuses. Kuid inimkond on sellega igapäevaselt kokku puutunud juba miljoneid aastaid. Teda leidub pea kõikjal looduses. Tekib ta näiteks nii atmosfääris, kui ka tulekahjudes ning teatud kogustes on ta ladestunud kõikjale maailmas. Nii pinnasesse kui ka toitudesse. Leidub teda nii autode heitgaasides kui ka tubakasuitsus. Igapäevaselt sööte te seda sisse lihaga, kalaga, taimetoitude ja üleüldse praktiliselt kõigega, mis loodusest tulnud. Seega pidage meeles, et olete enamiku oma elust sellega juba väiksemates kogustes kokku puutunud.

Formaldehüüd pole seega meie kehale tavajuhtudel üldse eriliseks probleemiks. Miks? Sest tegelikult on meie kehas alati formaldehüüdi. Meie keha toodab seda ise erinevate aminohapete töötlemise tulemusena ning väiksemaid koguseid omandame ka keskkonnast ning toidust nagu ülal mainisin.

Formaldehüüd on seotud lausa DNA osakeste ja mitmete aminohapete loomisega. (siiski, selle omandamine toidust ega keskkonnast pole otseselt vajalik ega soovitatav). Meie vere formaldehüüdi sisaldus on ca. 2,5mg/L kohta.

Uuringute põhjal võime järeldada, et meie maks suudab minutis läbi töödelda 22mg, eesmärgiga eritada see süsihappegaasina kehast välja. Sinna juurde saame lisada veel eelmainitud kasutused, mida meie keha sellele leiab. Seda kõike arvesse võttes võib jõuda järeldusele, et meie keha töötleb igapäevaselt läbi isegi nii palju kui 50 000mg seda ainet.

Seega formaldehüüd, nii “kole” kui see aine ka esmapilgul ei tundu, pole tegelikult üldsegi nii hirmus. Puutume sellega igapäevaselt kokku, keha toodab seda ka ise ning töötleb regulaarselt suurtes kogustes.

Kuid siiski – tegemist on võimaliku mürgiga, aga tähtis on doos ja kontekst. Ehk kuidas meie keha seda väliselt omandab ja millistes kogustes. Peamine ohu allikas on tööstuslikud keskkonnad, kus inimesed võivad kokku puutuda äärmiselt suurte toorainete kogustega. Toimuda võib see nii formaldehüüdi gaasilise vormiga, mis mõjub ärritavalt meie silmadele ning hingamisteedele või vedelikulahusena, mis ärritab nahka. Vedelikulahuse joomine võib olla surmav isegi väikestes kogustes. See kõik aga ei puutu ju otseselt aspartaami.

Kuidas aspartaamist saadud kogused siinkohal võrreldavad on? Toome näiteid: 1 liiter Coca-Zerot sisaldab 225mg aspartaami, millest saame umbes 22,5mg metanooli. Sellest saadav ligi samaväärne hulk formaldehüüdi on justkui piisk ookeani võrreldes kogustega, mida niigi meie keha igapäevaselt läbi töötleb.

Coca-Cola Light sisaldab ligi 2x rohkem aspartaami, kuid siiski on kogus meie keha jaoks äärmiselt väike. Aspartaami leidub loomulikult ka mujal, aga üldiselt mitte oluliselt suuremates kogustes, kuna lihtsalt aspartaami magusus on niivõrd tugev, et seda ei saagi suurtes kogustes kuskile lisada.

Seega, kuna aspartaamist saadav metanool ning selle ainevahetuse tulemusena lõpuks saadav formaldehüüd ei ole suur kontsentreeritud doos, vaid pikemaajalise ainevahetuse kõrvalprodukt, mis ei jõua verre terve doosina ning isegi mitte ligilähedaselt sarnaste kogustena, mida meie keha niigi igapäevaselt töötleb, siis ei ole antud kontekstis formaldehüüd ise kindlasti mingi pahalane.

Liigume edasi. Mida siis selle formaldehüüdiga tehakse töötlemise käigus? Tehakse seda, et peale eelpool mainitud ülesannete täitmist, muudetakse ta peamiselt sipelghappeks. See on nüüd see aine, mille mürgitus on tegelikult enamike surmade ja nägemiskahjustuste põhjuseks, mida inimesed metanooli mürgituse arvele panevad.

Jällegi – rahu, ainult rahu. Sipelghape ehk metaanhape aga kasutatakse ära, kas aminohapete töötluses, eraldatakse kehast uriiniga või töödeldakse ümber veeks ja süsihappegaasiks, mille me lihtsalt välja hingame. Nagu näha, on kehal mitu varianti selle “mürgiga” tegelemiseks.

See polegi nii imelik, kuna termin “sipelghape” tuleb sellest, et seda leidub sipelgate ja ka näiteks mesilaste mürgis. Seega jällegi, paljud teist on sellega varem mitmeid kordi kokku puutunud ning valdavale enamikule inimestest ei tee väikseid kogused suurt midagi. Väikeste koguste ohutus on piisavalt selge, et seda kasutatakse lausa eraldi lisandina, et pikendada teatud toitude säilivusaega ja tappa ohtlikke baktereid.

Probleem tekib aga siis, kui omandatud metanoolikogus on lühikese ajaperioodi jooksul niivõrd suur, et tekib ka äärmiselt suur kogus formaldehüüdi. See omakorda muudetakse väga kiiresti suureks koguseks sipelghappeks ja tekibki mürgitus, mis võib põhjustada nägemiskahjustusi või isegi surma.

Järelikult on mürgitus täiesti võimalik, kuid selleks vajaminevad kogused on tavamõistes vägagi suured ja selliste koguste otsa päris niisama üldjuhul ei komista.

Siinkohal liigumegi tagasi metanooli juurde, kuna formaldehüüdi või sipelghapet üldjuhul keegi otseselt ei tarbi. Teame juba, et 10% aspartaamist lõpetab metanoolina. Aga kui palju metanooli siiski vaja oleks, et juhtuks midagi halba?

Inimesele ohtlikku metanoolikogust on suhteliselt raske täpselt määrata, kuna see sõltub väga paljudest faktoritest. Surmavaks doosiks peetakse umbes 0.3-1g metanooli 1kg kehakaalu kohta (100kg mees võib surra seega 30-100g tarbimise järel), nägemishäireid võib tekitada ca. 8g.

Ohutuse mõttes võib selle numbri veel kahega jagada ja seega pakume, et ohtlik doos algab umbes 4g-st ehk 4000mg-st metanoolist. Ülal mainitud numbrite järgi saime, et 1 liiter Coca-Zerot sisaldab 22,5mg metanooli ja Coca-Light 50mg metanooli.

Seega – ohtliku koguse metanooli omandamiseks läbi aspartaami, tarbides näiteks karastusjooke, nõuaks meilt vähemalt 80-177 liitri dieetjookide joomist ühe päeva jooksul.

See pole isegi ligilähedaselt võimalik. Isegi kui üritaksite, sureksite te tunduvalt varem üleliigse vedeliku tarbimise kätte. Lisaks – kaaluge seda, et liitrist puuviljamahlast saame keskmiselt 140mg metanooli ning 1kg-st õuntest ligi 500mg.

See aga tähendab, et metanoolikogus, mida me aspartaamist saame, on kordades väiksem kui see, mida me suure tõenäosusega igapäevaselt mujalt allikatest omandame.

Vaatame ka uuringuid aspartaami toime kohta üldiselt. Siinkohal märgin ka ära, et kõiki maailma ajaloos tehtud uuringuid pole minul võimalik kajastada nii ruumi/ajapuuduse tõttu ning ka sellepärast, et lihtsalt kõik pole vabalt kättesaadavad. Kutsun üles kõiki ka ise aktiivselt tõendusmaterjali otsima, sest see, palju minu üks pea suudab mõelda ja kaks kätt kirjutada, on siiski piiratud!

Aspartaam on maailmas kasutusel olnud nüüdseks üle 30 aasta. Teda leidub peamiselt paljudes karastusjookides ja ka näiteks nätsudes ning tema kohta on tehtud päris palju erinevaid uuringuid. Kahjuks on suur osa neist praktiliselt olematu väärtusega. Miks? Sest näiteks on valdav enamus tehtud erinevate loomade peal.

Miks see halb on? Seetõttu, et paljude loomade ainevahetus on kardinaalselt meie omast erinev, rääkimata nende keskkonnast ja elustiilist. Mis on loomale ohtlik, ei pruugi olla inimesele ja vastupidi. See aga tähendab, et loomade peal tehtud uuringud pakuvad meile parimal juhul vaid mõtlemisainet tulevaste inimuuringute tarbeks. Loomkatsetest saadud tulemusi ei saa üks-ühele inimestele üle kohandada, seega on valdav enamus uuringuid aspartaami ohutuse hindamiseks täiesti kasutud.

Siin artiklis ei hakka ma ülal mainitu tõttu loomauuringute kohta eriti spekuleerima ning otsisin kokku ainult inimeste peal tehtud teadustöid.

1. Kas aspartaam mõjutab isu või täiskõhu tunnet?

Antud toime kohta leidsin 21 erinevat uuringut, mis jagunesid järgnevalt:

Ei (17 uuringut)

Jah ( – )

Võimalik – vähendab isu (3 uuringut **)

Suurendab isu (2 uuringut *, **)

* Kapsli kujul aspartaam isu ei mõjutanud. Väikene kogus aspartaamiga magustatud karboneeritud vedelikku suurendas isu.

** Antud uuringus oli reaktsioon aspartaamile seinast seina. Need, kelle veresuhkur langes, kogesid rohkem nälga – ca. 40% katsealustest.

Autori järeldus: valdaval enamusel juhtudest ei tekita aspartaam mingeid isusid, vaid on suhteliselt neutraalne või isegi pigem isu vähendava toimega.

2. Kas aspartaam mõjutab päevas tarbitud kalorite hulka võrreldes tavalise suhkruga?

Antud toime kohta leidsin 19 erinevat uuringut, mis jagunesid niimoodi:

Jah, langetab tarbitud kalorite hulka(13 uuringut *)

Jah, tõstab tarbitud kalorite hulka(2 uuringut **)

Ei (1 uuring)

Võimalik (3 uuringut ***, ****, *****)

* Ei võrreldud samaväärse magususega, kuid aspartaami tarbimine langetas järgnevate einetega tarbitud kaloraaži.

** Suurenenud kalorite tarbimine leidis aset vahetult peale treeningut, päevast normi ei kontrollitud.

*** Abstrakti järgi on raske detaile hinnata, väideti, et päevane kaloraaž oli gruppide vahel võrdne, kuigi samas väideti, et aspartaami grupi esmane eine oli 200kcal väiksem ja hiljem ei toimunud erilist kompenseerimist hilisemate toidukordadega. Seega küsitav järeldus.

**** Dieedi ajal kaotasid nii aspartaami kui ka tavatoitumise grupp võrdselt kaalu. Dieedi lõppedes aga oli kaalutõus aspartaami grupis poole väiksem. Seega tundub olevat pigem positiivne mõju.

***** Mees-katsealuste puhul ei nähtud vahet aspartaami tarbimisel. Naiste puhul tuvastati suurem kaalulangus, kui kontrollgrupis.

Autori järeldus: suhkrute asendamine aspartaamiga on pea igal juhul viinud üldise tarbitava kaloraaži languseni(varem või hiljem) ning on seega effektiivne viis kaalu langetada või rasvumisele piir panna.

3. Kas aspartaam vallandab insuliini?

Antud toime kohta leidsin 6 uuringut:

Ei (5 uuringut)

Jah (1 uuring)

Autori järeldus: aspartaam pigem ei põhjusta tavakogustes insuliini vallandamist, kuigi tundub, et mingi seos eksisteerib magusa tunnetuse ja veresuhkru muudatustega. Individuaalne reaktsioon sõltuvalt doosist on tõenäoline ja välistada ei saa.

4. Kas aspartaam tõstab veresuhkru taset?

Antud toime kohta leidsin 7 uuringut, mis järeldasid järgmist:

Jah (1 uuring)

Ei (5 uuringut)

Võimalik (1 uuring *)

* Antud uuringus oli reaktsioon aspartaamile seinast seina. Osadel tõusis veresuhkur, osadel langes ja osadel ei muutunud.

Autori järeldus: aspartaam pigem ei põhjusta otseselt veresuhkru tõusu. Samas tundub eksisteerivat mingi seos magusa tunnetuse ja veresuhkru muudatuste vahel. Seega aspartaamiga tugevalt magustatud jook võib teatud protsendile inimestest omada siiski mõju veresuhkrule. Välistada ei saa.

5. Kas aspartaam suurendab rasvumise ohtu?

Antud väite kohta leidsin 7 uuringut:

Ei (6 uuringut)

Jah(-)

Võimalik (1 uuring)

Autori järeldus: valdavale enamusele rahvastikust omab aspartaam pigem kaalu langetavat mõju ning seega rasvumise ohtu endast ei kujuta. Erandjuhtumid võivad olla võimalikud, kuid tunduvad väga haruldased. Vaata ka punkti nr. 2.

6. Kas aspartaam põhjustab peavalusid?

Antud sümptomi kohta leidsin 9 uuringut, mis näitasid:

Ei (4 uuringut)

Jah (-)

Võimalik (5 uuringut *, **, ***)

* Uuring tehti migreenile vastuvõtlike inimeste peal, kellest teatud protsent reageeris aspartaamile halvasti, tõstes peavalude tekke tihedust.

** Kahe patsiendi puhul tuvastasid arstid negatiivse reaktsiooni, kus aspartaami sisaldav peavaluravim põhjustas migreeni võimendumist. Kuna tegemist oli ravimiga, mille kõrvalnähtude hulgas on samuti potensiaalselt peavalude hullemaks muutumine, siis on raske midagi konkreetset järeldada.

*** Kuna paljudes uuringutes mida tehakse migreenide all kannatajate peal on ka platseebo saajate hulgas palju peavalusid, siis uuriti, kas geelkapslid mida kasutatakse platseebodena võivad samuti peavalusid põhjustada. Ühe mehe katsetes leiti, et tavapärane platseebo geelkapsel võib põhjustada sarnaseid peavalusid nagu mitmed muud toidust saavad ained nagu aspartaam.

Autori järeldus: kõikidest negatiivsetest mõjudest, mida seostatakse aspartaamiga, tundub peavalu olevat peamine. Antud uuringute põhjal on kindlasti alust arvata, et mingi seos eksisteerib. Küll aga tundub see seos olevat eelkõige seotud juba eksisteerivate migreenihoogude või regulaarsete peavalude tiheduse võimendumisega.

Kliinilised katsed tavainimeste peal, kellel pole märgatavaid probleeme seni peavaludega olnud, pole näidanud peavalude teket ka väga suurte koguste aspartaami tarbimisel. Kui te kogete regulaarseid peavalusid, siis võib aspartaami tarbimise vältimine olla vähemalt väärt katsetamist.

Siinkohal märgiks ära ka selle, et peavalusid kogevad ca. 90% kõikidest inimestest ning migreenihoogusid koguni 12-18% inimestest. Seega tasub antud sümptomi kohta käivaid uuringuid võtta kahtlusega, sest peavalusid kutsub esile lugematu arv tegureid. Isoleerida ühtainsat toimeainet on praktiliselt võimatu, liiatigi kuna peavalu ei saa otseselt mõõta ning peab jääma lootma katsealuste aususele ja täpsusele.

Ühes uuringus oli platseebo grupil lausa rohkem peavalusid kui aspartaami grupil, kuigi katsealused väitsid end olevat tundlikud justnimelt aspartaamile. See võib tähendada, et tegemist on aspartaami suhtes oleva negatiivse eelarvamusega. Seevastu ühes katses leiti, et geelkapslid mida kasutatakse platseebodena võivad tekitada migreenikute puhul sarnaseid peavalusid nagu mitmed muud toimeained. See võib aga tähendada, et paljud peavalusid vaatlevad uuringud võivad olla ebatäpsed.

7. Kas aspartaam põhjustab vähkkasvajaid?

Antud sümptomi kohta leidsin 7 uuringut:

Ei (6 uuringut)

Jah (-)

Võimalik(1 uuring *)

* Uuringu tulemused olid imelikud. Kui vaadati uuringu tulemusi üldiselt, siis ei leitud aspartaami tarbimises mingit ohtu mitte-Hodgkini lümfoofi ega müeloomi tekkeks. Kui vaadeldi mehi eraldi grupina, siis oht leiti. Naiste puhul seda nähtust ei tuvastatud. Vähkkasvajate ohu suurenemist leiti meeste puhul ka tavaliste karastusjookide tarbimise puhul, aga jällegi, mitte naiste puhul. Veelgi segasem oli tulemus, kus eraldi vaadeldes ei olnud kummalgi grupil ohtu leukeemia tekkeks ühegi karastusjoogi tarbimise tõttu. Andmeid kokku pannes tuvastati aga suurenenud leukeemia osakaal aspartaami tarbinud inimeste seas. Uurijad järeldasid, et nende vastuoluliste tulemuste põhjuseks võis olla ka kokkusattumus.

Autori järeldus: antud teadusliku materjali põhjal ei ole alust arvata, et tavakogustes tarbitav aspartaam põhjustab inimestes vähkkasvajaid. Kuna äärmiselt pikaajalisi uuringuid hetkel veel ei eksisteeri, aspartaami kasutuse suhtelise uudsuse tõttu, ei saa muidugi lõplikke järeldusi veel teha.

8. Kas aspartaamiga magustatud joogid põhjustavad hambaemaili kahjustusi?

Antud sümptomi kohta leidsin 2 uuringut:

Ei (2 uuringut)

Jah (-)

Võimalik(-)

Autori järeldus: aspartaami sisaldavad karastusjoogid ei põhjusta hambaemaili kahjustusi.

9. Kas aspartaam põhjustab väsimust?

Ei (1 uuring)

Jah (-)

Võimalik(1 uuring)

Autori järeldus: Leidsin ainult ühe viite kahest patsiendist, kes olevat kogenud väsimust ja lihasvalu kroonilise aspartaami tarbimise tõttu. Kuna väga paljudes uuringutes pole antud sümptomit eraldi mainitud, siis on loogiline järeldada, et see pole levinud või vähemalt mitte märgatavas mahus tunnetatav. Kui teil esineb selline sümptom, siis on muidugi hea mõte katsetada aspartaami vältimist.

10. Kas aspartaam põhjustab aknet?

Ei (1 uuring)

Jah (-)

Võimalik(-)

Autori järeldus: pole alust arvata, et akne oleks seotud aspartaamiga.

11. Kas aspartaam põhjustab iiveldust?

Ei (1 uuring)

Jah (-)

Võimalik(-)

Autori järeldus: puuduvad tõendid, mis seostaksid aspartaami iiveldusega.

12. Kas aspartaam mõjutab neuroloogilisi/kognitiivseid funktsioone ja käitumist?

Antud sümptomi kohta leidsin 18 uuringut:

Ei (15 uuringut)

Jah (-)

Võimalik (3 uuringut*, **)

* Võimendas depressiooni inimestel, kes juba eelnevalt olid selle all kannatanud. Vaimselt tervete inimeste puhul ei omanud mingit mõju.

** Võimendas epilepsiahoogude kestvust juba põdevate laste seas.

Autori järeldus: antud sümptomi kohta olev materjal näitab ülekaalukalt, et tervete inimeste hulgas ei põhjusta aspartaam mingeid kõrvalnähte, mis mõjutaksid neuroloogilisi/kognitiivseid funktsioone ega käitumist. Leitud on seos juba eelnevalt teatud haigusi põdevate inimeste ja aspartaami tarbimise vahel, kus aspartaami suurendatud tarbimine võib põhjustada sümptomite avaldumise tihedust. Kokkuvõtlikult ei näe ma mingit põhjust karta, et aspartaami tarbimine mõjuks negatiivselt tervete inimeste ajutööle.

13. Kas aspartaam põhjustab haigussööstude teket?

Antud sümptomi kohta leidsin 5 uuringut:

Ei (3 uuringut)

Jah(-)

Võimalik (2 uuringut*, **)

* Põhjustab haigussööstude pikendatud kestvust epilepsiat põdevate laste seas.

** Üksainus inimene koges haigussööste ning kannatas ka hüponatrieemia all, kuna tarbis korraga väga suure koguse dieetjooke. Pole kindel, kas haigushood vallandusid aspartaami tõttu, koffeiini või keha šokiseisundi tõttu, mis tekkis üleliigse vedeliku tarbimise poolt põhjustatud hüponatrieemiast.

Autori järeldus: selle sümptomi kohta on materjali vähe, kuid olemasoleva informatsiooni analüüsimine ei soosi väidet, et aspartaam põhjustab haigushoogusid tervete inimeste seas. Võimalik seos on juba eelnevalt haigete inimeste haiguse sümptomite võimendumises või muidu keha šokiseisundi puhul lisareaktsiooni esilekutsumises. Kuid ka siin on vastukäivaid uuringuid. Kokkuvõtlikult ei näe mingit põhjust muretsemiseks.

14. Kas aspartaam põhjustab allergilisi reaktsioone?

Antud sümptomi kohta leidsin 2 uuringut:

Ei (2 uuringut)

Jah (-)

Võimalik(-)

Autori järeldus: puudub igasugune alus seostada aspartaami ja allergilisi reaktsioone. Uuringutes kasutati inimesi, kes olid enda väitel väga tundlikud aspartaamile ning ometigi ei leitud mingit seost aspartaami ja allergiate vahel. Võimalik, et tegemist on psühholoogilise probleemiga, kus inimeste eelarvamuste tõttu valitakse süüdlaseks “kemikaal”.

15. Kas aspartaam põhjustab depressiooni või tujumuutusi?

Antud sümptomi kohta leidsin 1 uuringu:

Ei (-)

Jah (-)

Võimalik(1 uuring*)

* Aspartaam võimendas depressiooni all varasemalt kannatanud inimeste sümptomeid. Tervete inimeste puhul mõju ei avaldanud.

Autori järeldus: on alust arvata, et aspartaami tarbimine ja depressioon on seotud. Kuid leidsin ainult ühe uuringu sellel teemal. Kindlasti ei saa selle baasil väita, et aspartaam oleks depressiooni põhjustanud, kuid väga võimalik, et võimendab sümptomeid. Seega depressiooni või tujumuutuste all kannatavad inimesed võivad kaaluda aspartaami eemaldamist oma menüüst.

16. Kas aspartaam on ohtlik rasedatele?

Ei (-)

Jah (-)

Võimalik (1 uuring)

Autori järeldus: selle teema kohta on väga vähe informatsiooni. Siiski leidsin ühe uuringu, kus oli välja toodud üks võimalik oht. Nimelt, kui naisel on geneetiline defekt, kus ühel geeni alleelil on fenüülketonuuria (mis tavaliselt haigusena ei avaldu), siis võib väga suurte koguste aspartaami tarbimine põhjustada fenüülalaniini taseme tõusu veres, mis võib lootele negatiivselt mõjuda. Kõigi eelduste kohaselt mõjutab see vaid äärmiselt väikest osa populatsioonist ning tarbitud kogus peaks olema päris suur, kuid kes arvab, et ka piseim risk on liiga suur – siis võib alati aspartaami vältida.

Sellega piirdub enimlevinud sümptomite ja väidete kohta käivate uuringute analüüsimine. Järgnevalt toon välja veel mõned huvitavad uuringud, mis puudutavad aspartaami:

1. Aspartaam aitab vähendada sirprakulise aneemia poolt põhjustatud vigaseid punaseid vereliblesid, pakkudes potensiaalset abi haiguse raviks.

2. Aspartaam ei tundu omavat mingit negatiivset mõju Parkinsoni tõve käes vaevlevate inimeste jaoks.

3. Aspartaam tundub ohutu neerupuudulikkusega diabeetikutele.

4. Aspartaam tundub ohutu diabeetikutele.

5. Aspartaami on seostatud fibromüalgia tekkega kahes patsiendis, sümptomid taandusid peale aspartaami tarbimise lõpetamist.

Lõplik kokkuvõte:

Aspartaam on päris mitmekülgselt uuritud aine, kuid inimkatsete hulk on siiski olnud mõõdukas ning paljude sümptomite kohta puudub piisav tõendusmaterjal, et adekvaatselt hinnata ohtu või ohutust. Sellegipoolest on valdav enamus tõendusmaterjalist äärmiselt neutraalne, väljaarvatud mõned küsitavad seosed.

Minu isiklik arvamus on, et kartus aspartaami kohta on äärmiselt üles puhutud ning faktuaalseid tõendeid, millele selliseid arvamused peaksid toetuma, lihtsalt ei eksisteeri. Uurides kümneid erinevaid veebilehekülgi jõudsin järeldusele, et suur osa aspartaami vastasest liikumisest põhineb puudulikele, täiesti valedele või valesti tõlgendatud materjalidele ning lihtsalt kuulujuttudele.

Aspartaam omab üldjuhul väga kasulikku praktilist mõju kaalulangetusele ning läbi selle pakub ka stressivabamat elu, paremat füüsilist võimekust ja paremat tervist.

Sellegipoolest on mõned punktid, mille juures tuleks võtta mõttepaus ning kaaluda leitud seoseid. Seetõttu soovitan kõigil teha omad järeldused ning otsustada ise, kas siin artiklis välja toodud potensiaalsed riskitegurid omavad teile võimalikku mõju või mitte. See on ju täiesti teie valik, kuidas käituda. Keegi ei sunni aspartaami kasutama ning kindlasti mitte ebanormaalselt suurtes doosides nagu on kasutatud valdavas enamikes uuringutes, mida siin artiklis olen kajastanud.

Autor: Holger Maiväli, Kaalustalla.ee treener ja blogija

Allikad:

http://www.kaalustalla.ee/blogi/suhkruasendaja-aspartaam-hea-voi-halb-vol-1/

http://www.kaalustalla.ee/blogi/suhkruasendaja-aspartaam-hea-voi-halb-vol-2/